Kütt: ebaselged nõuded võrduvad kõrge riski ja hinnaga. 1. osa

Esimese põhjuse mõistmiseks tasub vaadata teisele poole organisatsiooni piiri ehk vaadata asju pakkuja silmaga. Pakkumise kirjutaja arvestab hankele minnes suure hulga faktoritega, oma rolli mängib ka hankeprotsess ja selle tüüp – kas tegemist on korporatiivse või riigihankega, kuid üks kõige olulisem asjaolu on projektiga seotud risk.

Siinjuures on oluline mõista, et risk väljendub tarkvara tellimise puhul peamiselt kulutatud töötundides: keegi ei taha kulutada rohkem oma inimeste aega, kui katab kokku lepitud hind. Jah, teoreetiliselt on lepingutes kirjas ka leppetrahvid ja muu säärane, kuid praktikas on need meetmed raskesti ja harva kohaldatavad.

Risk tööde mahule on aga otseselt seotud pakkumise konkreetsusega. Mida ühesemalt on mõistetav pakkumiskutsesse kirja pandu, seda madalam on risk seda valesti mõista.

Matemaatikasse põigates võiks öelda, et risk on tõenäosus, et tegelik mõõdetav väärtus ehk projekti töö maht, satub kaugele oodatust ehk toimub juhusliku väärtuse hajuvus. Kui seda graafiliselt kujutada, saame olematu riski korral ühe pika pulga, kus võimalus kõrvalekaldeks on null. Riski kasvades hakkab see pulk vasakule ja paremale laienema. Joonisel 1 on toodud kaks sellist kõverat.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõlema oodatav väärtus on 50 ühikut tööd, kuid nende hajuvus ehk see, kui kaugele oodatavast võivad reaalsed tulemused eksida, on erinev. Punane - suurema hajuvusega joon on madalam ja laiem kui must. Tõlkides joonise tagasi riskide keelde on musta joone puhul risk oluliselt väiksem ning projekti arendusmaht satub suurema tõenäosusega kuskile oodatava lähedale.

Joonisel paistab ka kaks punktiirjoont. Need tähistavad kummagi jaotuse 95% piiri, millest ühele poole satub mõõdetav 95 ja teisele viie protsendilise tõenäosusega. Just selliste joonte järgi tehakse tavaliselt pakkumisi.

Mingit riski on nõus kõik võtma, kuid pakkumise tegemine kõige tõenäolisema töö mahu peale tähendab umbes pooltel juhtudel miinustesse jäämist. Nii näemegi, et pakkuja poolt on loogiline suurema riski puhul teha kõrgem pakkumine. Ja küsimus ei ole üldse selles, et kuskile vahele kirjutatakse ”puhvreid” või lükatakse kogu risk hankija kanda. Lihtsalt riskita projekti ei ole ning harilik evolutsiooniline loogika ütleb, et ellu jäävad vaid mõistliku riskiastmega pakkumisi tegevad ettevõtted.

Kõike seda teame me enamasti ka ilma keerulise matemaatikata. Kummale kutsele saab madalama hinna: kas kutsele ”kaevake mulle krundile sada auku” või kutsele ”vajan sada 50cm korda 50cm korda100cm auku aiapostide tarbeks”?

Loogiline, eks? Seega, ebaselged nõuded viivad üles projekti riski ja see viib üles projekti hinna.

Nelja nädala jooksul jagavad ITuudised.ee oma lugejatega Andres Küti arvamuslugusid. Et saada teada, millal ilmub järgmine artikkel, liitu ITuudiste uudiskirjaga SIIN.

Autor: Andres Kütt