Kütt: Kuidas teha vahet tegeliku ja näilise teadmise vahel? 3. osa

Ühes oma varasemas artiklis märkisin, et ilma sügava arusaamiseta projekti ärilistest tulemustest ei tohi hankesse minna. Vahel on aga inimesel endal keeruline oma tegeliku ja näilise teadmise vahel vahet teha. Oluline on ka aru saada, et teadmine äriprotsessist ei tähenda detailset arusaama hangitavast tarkvarast.

Mitte-teadmise eitamine on inimlik. Paradoks seisneb aga selles, et oma mitteteadmist varjava kodaniku palk on reeglina suurusjärkude võrra väiksem selle mitteteadmise poolt hankese lisatud riskide hinnast. Teadmise tekitamine on reeglina odavam, kui hilisemate kahjude klaarimine.

Lihtsustamaks vahetegemist näiva ja tegeliku teadmise vahel toon rea näiteid asjadest, mis kindlasti teadmine ei ole.

Kellegi mõttevälgatusAsjaolu, et kellelgi tuli kas mõne erialaajakirja, vestluse või klassi kangema mõjul pähe uitmõte lahendusest mõnele probleemile, ei ütle midagi ei probleemi ega lahenduse kohta. Seda sõltumata kõnealuse isiku kella säravusest ja ametipositsioonist. Tavaliselt tekib just pealikel erinevaid uitmõtteid, mida siis nende alluvad pikemalt kaalumata realiseerima tõttavad.

Mitme erineva inimese vastuolulised veendumused

Teadmine peab olema organisatsioonis tervikuna, mitte üksikute inimeste peades. Enne hankesse minekut tuleb isekeskis põhimõttelistes asjades kokkuleppele saada, tekitada ühine arusaam äriprotsessist ning selle arendamisest. Muidu kirjutatakse paremal juhul hankedokumenti konflikti vältimiseks midagi ebamäärast ning halvemal vaid ühe osapoole vaade asjadele.

Särav eeskuju, mida tuleb vaid pisut muuta

Lahenduse tehnilist ja ärilist keerukust ning sisu ei saa hinnata vaid kasutajaliidese alusel. Seega on soov "tehke nagu udupeensait.com aga vähema tiluliluga" reeglina nii tehniliselt kui äriliselt ebapädev ning annab pakkujale ainult ühe kindluse: tellija ei tea, mida ta tahab.

Seadus, määrus või lepingVahel üritatakse hankesse minna toetudes mõnele juriidilisele dokumendile, sest "seal on ju kõik kirjas". Paraku on juriidiline tekst olemuslikult piire määrav ja kokkuleppeid fikseeriv. Sinna lähevad kirja asjad, mida tuleb ühel või teisel põhjusel kindlasti ühel või teisel viisil teha. Kuid kogu ülejäänud äriprotsessi kohta ei öelda seal reeglina midagi.

Samas on terve rida teadmise vorme, mis võimaldavad kenasti hankesse minna, kuid ei pruugi olla üheselt paberile pandavad:

Hajus protsessikompetentsKeerulistes olukordades võib juhtuda, et täit arusaama äriprotsessist kogu tema keerukuses ei ole kellelgi. Tüüpiliselt juhtub nii füüsiliselt hajutatud äriprotsessi puhul, kus osa teadmist on näiteks harukontorites, osa laos ja osa tootmises ning peakontoris on vaid üldine tervikpilt. Kui on kindlus, et asjad just nii on, võib hankesse minna küll arvestusega, et läbi viiakse põhjalik ärianalüüs.

Otsustusvõimekus ja pädevusAgiilsetes arendustiimides ei eksisteeri teadmine äriprotsessist tavaliselt ilmutatud kujul, kuid on olemas üks konkreetne inimene, klient, kes toimib selle teadmise nii-öelda vahendajana. Ta kas suudab organisatsioonist vastava teadmise leida või, ja see on olulisemgi, omab õigust ja kompetentsi teha otsuseid. Ta suudab eristada soovitud suunda soovimatust ning ei pea oma valikut kellelegi põhjendama.

Toimiv mehhanism teadmise tekitamiseksVahel on nii, et lahendust probleemile ei ole võimalik välja mõelda ja seega ka hankesse kirjutada. Sel puhul on oluline, et eksisteeriks mingi alternatiiv, fookusgrupp, hulk mõõdikuid, eksperdid vms, mille abil on võimalik teadmist tekitada ning tulemust valideerida.

Nagu öeldud, on enese teadmatuse tunnistamine küllalt vaevaline protsess, mistõttu on kõrvalseisjal vahel keeruline hinnata, kas ja milline teadmine on päriselt olemas ja millise puudumist varjatakse. Üks kindlamaid märke on raskused hankedokumendi koostamisel. Kui hanke objekti, tulemeid ning nõudeid nende vormile ei õnnestu ega õnnestu kirja saada on põhjuseks suure tõenäosusega mõni sügavam probleem ja seda tuleb lahendama asuda. Hirmsa vaevaga klaviatuurist välja silitatud hankedokument, nagu ka muu kirjatöö, täidab harva oma eesmärki.

Igatahes on oluline aru saada, et mõtlemist sisse osta võimalik ei ole. Mis ei tähenda, et seda pidevalt ei üritataks. Kindlasti saab sisse osta oma mõtete üleskirjutamist, formaliseerimist ja konsolideerimist, kaasa mõtlemist ning mõtete kriitikat, kuid keegi ei tee meie eest olulisi ärilisi otsuseid ega ütle, mis suunas me oma äri ajama peaksime. Need kaks aetakse väga tihti segi, reeglina poetakse ärianalüüsi taha. Kui aga puudub arusaam ärist, on ärianalüüs paremal juhul läbikukkumine. Analüüsi eelduseks on ju analüüsitava olemasolu.

 

Autor: Andres Kütt