Jaan Pillesaar: teeme Eesti riigisektori tehnoloogia abil efektiivseks

IKT Aastakonverentsil Äripäeva peadirektori Igor Rõtovi poolt juhitud vestlusringis teemal „Millist tranformatsiooni Eesti majanduses tekitavad IKT ettevõtted?“ tõi Kaidi Ruusalepp alustuseks välja analüüsi tulemuse, mis oli saadud Funderbeami loomisel aluseks võetud blockchain tehnoloogia ja andmeanalüütika vahendite kasutamisest. See oli vajalik varajase faasi ettevõtete tegevuse ja turuanalüüsi koostamiseks. Kogu maailma startup ettevõtete kohta koguti masinate abil informatsiooni 150 000 ettevõtte kohta. Aluseks plaaniti võtta kogu maailma börsidel kasutusel olnud tegevusalade klassifikaator, mille kõige värskem versioon oli aastat 2006. Selgus, et selle järgi oli enamus 150 0000-st startupist tegevusalaga consumer services (tarbeteenused) ja teine suurem osa oli tehnoloogia ettevõtted. Oli ka teisi väikseid tegevusalade gruppe, mis ei olnud märkimisväärsed.

„Me saime aru, et uus majandus on nii teistsugune, sest tegevusalad on omavahel väga tihedalt põimitud. Saime aru, et consumer servises on lõpptarbijale tehnoloogiaga osutatavad teenused,“ tõdes Ruusalepp. Selle peale lasti arvuti tehisintellektil teha uued tegevusalade klassifikaatorid. „See, mis tuleviku majandus toob, tähendab seda, et tehnoloogia on muutnud kogu majandust väga palju – sektorid on omavahel põimitud. Kui võtame näiteks IoT ja targa materjali - spordiriided, mis mõõdavad pulssi ja aitavad jälgida kuidas trenni teha, siis kas see on tehnoloogia, materjalitööstus või spordivaldkond,“ tõi Ruusalepp näite ja ütles, et selleks me peame valmis olema.

„Kaidi jutt on õige, et tehnoloogia muudabki maailma,“ nõustus Pillesaar ja jätkas enda mõtete ja ettepanekuga, mille siinkohal täies mahus ära toome.  

„Meil enamikul siin saalis on olnud meeldiv võimalus seda tehnoloogia maailma muutmist ise läbi elada viimased 25 aastat. Minu üks ettevõtetest tegeleb suurte rahvusvaheliste kompaniide infosüsteemide ehitamisega ja protsesside automatiseerimisega ja ma näen iga päev, et kui tarneahelad 25 aastat tagasi koosnesid tootjatest, distribuutoritest, jaemüüjatest ja teenusepakkujatest, siis täna on see suuresti kadunud. Tarneahelad on asendunud tarkvaraga. Ma arvan, et igaüks Teist kasutab mingit Waze’i või mingit muud robotit, mis on põhimõtteliselt tarkvararobot. Siin ei ole mõtet tuludes ja kuludes rääkida sellest, et kui suured muutused on ühiskonnas tervikuna toimunud. Kui vaadata kulu ja tulu numbreid, nagu poliitikud vaatavad, siis seal väga palju muudatusi ei ole. Efektid jäävad ridade vahele. Statistika mõõdab seda, kui palju hobuvankriga veeti kaupu 100 aastat tagasi ja kui palju täna – selle järgi võiks öelda, et täna on meil väga halvasti. Kulude-tulude statistikast ei saa me vastuseid, kui palju efektiivsust me ühiskonnas oleme saavutanud.“

Vestluse moderaator tuletas meelde: „Paar nädalat tagasi tulid välja manifestiga, mis on väga paljudele inimestele päevselge.“

Pillesaar jätkas: „Paljudele ei ole. Paljudele ei ole selge ja paljudele ei saagi kunagi selgeks. See on paratamatus, milles me elame. Selles tekstis kirjeldasime Euroopa ja Eesti ühiskonna probleeme, aga nüüd on paljude tarkade inimeste koostöös õnnestunud ka lahendusi neile probleemidele välja mõelda. Neist lahendustest mõtlesin siin kahe slaidiga rääkida.

Kui vaatame ajalooliselt kogu tervikmajandust, siis kõik on muutunud. Igasugused vahendajad on majandusest suuresti kadunud ja need on asendunud tarkvaraga kuskil serverites – see kõik on teinud meie elu odavamaks ja mugavamaks. Kui aga vaatame riigikorraldust, mis kõikides maailmariikides praegu on, siis see on 19. sajandi mudel. 130 aastat tagasi tegi Saksa riigikantsler Otto van Bismarck sellise saatusliku otsuse, et ta lubas sõduritele hakata maksma pensioni ja sellest hetkel sai sotsiaalriik alguse.

Eestis on meil riigisektoris täna 130 000 inimest, erasektoris 470 000 ja ligi 700 000 on meil ühiskonnas ülalpeetavaid. Ajalooliselt on nii, et maksuraha koguti riigikassasse kokku ja siis mõnedele hakati sealt tasapisi tagasi andma. Sellega loodi majanduses nähtus, mida nimetatakse monopoliks. Riik tegelikult on majandusterminites monopol ja seda juhivad poliitikud, kes lähtuvad valijate häältest. Valijad loomulikult nõuavad aina rohkem riigi käest igasuguseid hüvesid ja nii tekibki riigi mull. Ja see on see, mis täna poliitikas toimunud on. Teisisõnu, majanduse juhtimise on riik võtnud liiga suures osas enda kätte. Mina väidan, et see ei ole hea, sest kõik riigid maailmas, kus riik on majandust juhtinud, on lõpuks läinud pankrotti. Euroopas on täpselt sama probleem. Kuidas seda probleemi lahendada olukorras, kus valijad valivad poliitikuid, kes saavad võimule, siis kui nad on teevad populistlikke otsuseid? Poliitikute lubadus on, et jagame raha, aga neid, kellelt seda ringijagatavat raha ära võtta on, neid jääb järjest vähemaks.

Erasektori töötajaid, kes selle ümberjagamise kinni maksavad, neid on viimase 10 aasta jooksul Eestist lahkunud ligi 100 000. Nad lasevad jalga, nad ei maksa enam. 90% riigikassa laekumisest maksavad ettevõtted. Neid ettevõtteid juhivad ja kontrollivad umbes 4% rahvastikust. Need on need halvad kapitalistid ja ettevõtjad, eksole, startupperid. Selle 4% otsustega makstakse kinni kogu ühiskonna ülalpidamine. Mis siis saab, kui sellest 4%-st pooled lahkuvad? See protsess on vaikselt alanud. Mina näen seda, et paari-kolmekümne aasta jooksul Euroopa sotsiaalriigi majandusmudel sellisena jätkusuutlik ei ole. See mudel tuleb ära lõpetada ja õigel viisil.

Kellegi ülesanne see ei ole, aga tänane tehnoloogia pakub selle võimaluse. Küsimus on, et kas seda võetakse kasutusele. Lahendus sisuliselt on hästi lihtne. Vahendaja ehk riik täidab täna kahte rolli. Esiteks ta jagab ümber ja see roll on ühiskonnas vajalik, sest me peame üleval pidama pensionäre ja lapsi ning neid, kes ennast ise üleval ei saa pidada. Teine roll, mis riik täidab, on see, et ta osutab ise tohutut hulka teenuseid. Seal ta konkureerib erasektoriga. Ta võtab erasektorilt võimaluse ära neid teenuseid osutada. Ja meie sotsiaalsüsteem, haridussüsteem tegelikult töötab seetõttu täpselt samade plaanimajanduse reeglite järgi nagu Nõukogude Liidu ajal töötas, sest siis kui Eesti sai 1991. aastal vabaks, ega siis neid süsteeme keegi ei muutnud. Need on siiamaani samasugused ja need on ebaefektiivsed, kahjuks.

Lahendus on lihtne. Me lihtsalt võiksime selle raha panna ühiskonnas teistpidi käima ja tuua sellega turumajanduse riiki tagasi. Turumajandusel on küll palju halbu omadusi, aga tal on üks hea omadus – ta on väga säästlik. Kui me anname raha kodanikule kätte, jagame selle abivajajatele otse, siis see raha läheb abivajajate taskusse, mis on umbes nagu Airbnb, sest me kõrvaldame selle suure ajaloolise vahendusstruktuuri, mille nimi on riik oma ministeeriumitega. Me ei kõrvalda teda, vaid ta lihtsalt hakkab toimima turumajanduse tingimustes sellel hetkel, kui me anname raha kodaniku kätte. Selle peale sotsialistid ütlevad, et kodanik võtab raha ja läheb ostab õlut, eksole ja ta ei saa abi kätte, aga selle vastu on ka täna tehnoloogilised lahendused - väga lihtsad - olemas.

Me võime teha sihtotstarbelised kontod pankades, millele kantava rahaga inimesed saavad osta ainult seda teenust, milleks see raha on ette nähtud. Sellega me säästaksime kuni 3 miljardit eurot efektiivsuses iga aasta Eesti riigis ja Eesti ühiskonnas. Sellega needsamad toetust vajavad inimesed saaksid rohkem raha kätte, nad saaksid ise otsustada, mida nad selle raha eest ostavad, kas pöörduvad riigiteenuse pakkuja poole või erateenuse pakkuja poole. Seesama turumajanduslik mehhanism loob efektiivsuse. Me ei pea ilmtingimata minema seda teed, nagu USA on läinud, kus osad inimesed on sotsiaalsest kaitsevõrgust välja kukkunud, seda saab kõike edukalt vältida. Näiteks sellega, et ravikindlustus pakutakse rahvusvahelistele kompaniidele selliselt välja, et nad peavad katma kogu elanikkonna. Täna on maailm globaalne ja need tehnoloogilised valikud ja lahendused on olemas. Meie tiimis täna on ka Marek Helm, endine EMTA juht. Tema ütleb, et see on superidee ja sellega võiks luua tulevikuriigi. Teised riigid võtaksid sellest mõtlemisest õige pea inspiratsiooni, sest majanduslikud efektid on märkimisväärsed. Erinevad arvutused näitavad, et valdavalt liberaalne turumajandus teeb mediaankodaniku 1,4 kuni 1,6 korda rikkamaks. Ka vaeste arv liberaalse turumajandusega riikides on madalam, kui suure riigi osakaaluga majandusega riikides. Selliseid tõendeid on palju. Selline mõte siis.“

Rõtov: „Ma kommenteeriksin nii, et mina tajun ja teised ka tajuvad, et su mõtted on radikaalsed, aga sinu loogika tundub tapvalt õige. Kaidi, kas jagad neid Jaani mõtteid?“

Ruusalepp: „Tehnoloogia on loonud selle, et me oleme omavahel palju rohkem seotud kui me olime 15 aastat tagasi, seda mitte ainult riigis sees, vaid eelkõige piiride üleselt. Funderbeami me alustasime Eestis, siis me kolisime Suurbritanniasse oma peakontori, meil on kontor Horvaatias ja me läheme oma kauplemislitsentsi järgi hoopis Singapuri, sest Euroopa õigus ei võimalda meil siin olla. Tegelikult see tähendab seda, et noorel ettevõtjal on võimalik valida, kus ta oma äri ajab. Kus on tema töötajad, kus on tema arendajad, kus on tema äriarendus, kus sa registreeritud tema peakontor, kus on registreeritud tema ärilitsentsid ja riigid omavahel konkureerivad selle ettevõtja kontekstis ja ettevõtja on see, kes makse maksab. Ja kui paneme Jaani jutu sellesse konteksti, siis ükshetk hakkabki ettevõtja valima. Ta hakkab valima, kus ta saab võimalikult optimaalselt rahvusvahelist äri ajada, kus ta saab kõige võimsamalt kasvada. Ja Eesti kas on see koht, või Eesti ei ole see koht ja väga erinevas kontekstis.“

Pillesaar: „Nii on. Kui näiteks täpselt sama äri käivitad USAs või Euroopas, siis USA-s on äri kävitamine madalama maksukoormuse tõttu 4 kuni 6 korda odavam kui Euroopas. USA sotsiaalmaks on ca 15%. Ettevõtte alustamise kulu Ameerikas on kordi madalam. Täna maailma TOP 100 esimese 30 ettevõtte hulgas ei ole ühtegi Euroopa ettevõtet enam, 50 aastat tagasi oli, enam ei ole.“

Rõtov: „Oleme jõudnud digitaalse transformatsiooni juurest jõudnud radikaalse riigireformini. Mis meie riigijuhid sellest arvavad?“

Pillesaar: „Jüri Ratase kommentaar oli see, et kui suudame tõestada numbrites, siis nad on valmis tegema meiega poolepäevase seminari, kus me saaksime neid tõestusmaterjale presenteerida. Valmisolek ära kuulata on olemas. On poliitikuid, kes tahaksid seda projekti ellu viia ja on ka väga prominentseid poliitikuid, kes on öelnud, et nad on valmis seda projekti toetama. Tasapisi me neid toetajaid otsime.

See on tõeline tehnoloogiline transformatsioon, sest asendame väga palju tänast ebaefektiivset ümberjagamist tehnoloogial põhineva oluliselt efektiivsema ümberjagamisega. Ettevõtjad ei soovi saada siin mingit maksulangetust, kogu see hüve võib vabalt minna kodaniku taskusse. Kui kodanik on rikkam, siis on tulevikus ka selle riigi ettevõtjad rikkamad.

Meil on see võimalus, sest Eesti on nii väike, et siin on võimalik neid muutusi teha, teha uusi seadusi ja teha uusi ümberkorraldusi. Eestil on suurepärane võimalus olla 21. sajandi eeskujuriik, kes esimest korda maailmas viib riigi juhtimise tehnoloogilistele alustele, teha sama, mida erasektor on viimase 20-30 aastaga teinud kogu maailmas, kus efektiivsuse kasv on olnud meeletu, aga valitsustes on efektiivsuse kasv olnud väga marginaalne.  Kui vaatame Eesti e-lahendusi, siis nende rakendamise tulemusel ei ole mitte riigi ametnike ja töötajate arv vähenenud, vaid hoopis kasvanud. Erasektoris iga rakenduse kasutuselevõtmisel inimete arv vastupidi kahaneb. Mina siinjuures ei usu, et inimesed jäävad tehnoloogia revolutsiooni käigus tööta, sest tekivad uued töökohad ja uued rollid. Meil võiks 130 000 riigitöötaja asemel olla vaid paarkümmend tuhat. Ülejäänud tublid riigitöötajad on väga oodatud erasektorisse, kus täna on töökätest väga suur puudus.“

Seepeale palus vestlusringi juht konverentsil osalejatel, kes seda mõtet toetavad, tõsta käsi ja kinnitas, et kõik toetavad seda ideed ning küsis, et kas usku on, et see kõik teoks saab?

Pillesaar:  „Idee elluviimine on nagu ettevõtlus. Täiesti tavaline on see, et esimesed 3-5 aastat keegi sind ei usu. Sa peadki minema ja tõestama ära ja veenma inimesed ära. Ja kui ma ei usuks sellesse tulemusse, siis ma ilmselt ei tegeleks sellega.“