E-residentsusest ehk ühest riigist, mis on Beeta testis

Digitaalse isikutunnistuse võtmeks on PIN koodidega DigiID kaart, mille saamise eelduseks on sõrmejälgede põhjal tehtav tugev taustakontroll. DigiID on heausklikuks kasutamiseks mõeldud võti digitaalsesse maailma, sh Eesti avaliku- ja erasektori teenustesse, millega ei kaasne elamisloa ega reisimisega seotud õigused.

Tekib küsimus, et mida see üks e-resident siis ikkagi teha saab ja miks peaks keegi tahtma hakata Eesti e-residendiks? Mul on olnud hea meel võtta vastu Taavi Kotka, Siim Sikkuti ja Ruth Annuse poolt Arengufondi stipendium, et aidata see äri terviklikult üles ehitada. Tahan nüüd Sinuga esimese kuu tulemusi jagada.

Pärast 50-t kohtumist kasutajate, tugiasutuste, eraettevõtetega ja avaliku sektori IT-süsteemide pakkujatega, et kaardistada erinevad e-residentsuse sihtrühmad välisinvestoritest pereliikmeteni välja, on sõelale jäänud üle 60 e-residendi kasutusloo. Need lood annavad mõista, miks keegi tahaks hakata Eesti e-residendiks ja need lood võime oma olemuselt jaotada kolme gruppi. Nimetame neid näiteks järgnevalt: „Tere tulemast meie e-riiki, hea mitteresident“, „Maailma parim ärikeskkond, Eestist“ ning „Rahvusvaheliselt tunnustatud digitaalne identiteet“.

1. grupis „Tere tulemast meie e-riiki, hea mitteresident“ on sihtgrupiks diplomaadid, aukonsulid ja mitteresidentidest elanikud ja pereliikmed, kelle mureks on see, et Eestis liigub järjest enam teenuseid digitaalsele kujule, aga ilma ID-kaardita puudub neile ligipääs ning igapäevaelu muutub väga tülikaks või kohati lausa võimatuks. Näiteks toimetamine tervisetõendite, retseptide, saatekirjade, maksude tagastamise ja tolli deklaratsioonidega või päringud maanteeameti veebiteenustes. E-residentsuse projekti tulemusel kaasame Eestile tähtsad inimesed tõhusamalt riigi siseellu ning vähendame kulusid füüsiliste kanalite ülalpidamise näol.

2. grupi „Maailma parim ärikeskkond, Eestist“ peamised sihtgrupid on välisinvestorid- ja osanikud ning mitteresidentidest Eesti ettevõtete juhid ja töötajad. Eesti ettevõtluskeskkond muutub igapäevaselt järjest rahvusvahelisemaks, mistõttu kulub palju aega volikirjade kirjutamise, tõlkimise, tõestamise, apostillimise, kinnitamise, kulleriga saatmise ja notariga vastu võtmise peale. Uutel e-residentidel avaneb võimalus kõik ettevõttesisesed- ja välised suhtlused riigi ja partneriga viia läbi digitaalallkirjastamise abil ning tunda rõõmu kokkuhoitud rahast ja ajast.

3. grupp on „Rahvusvaheliselt tunnustatud digitaalne identiteet“, mida on kõige väljakutsuvam paari lausega kirjeldada, sest siia gruppi kuulub juba täna kaardistatud mitukümmend uut erasektori startupi. Selle grupi kasutuslood panevad mu silmad särama, sest potentsiaal, millega loome iga maailma kodanikule võimaluse omada internetis oma nägu, on hoomamatu. Näiteks võivad kõik füüsilised koolitusprogrammid laieneda maailma turule, autentides inimesi veebipõhiselt ja väljastades sertifikaate digiallkirjastades; kogu veebipoodide turg võib unustada miljardites eurodes krediitkaardi varguste kahjuhüvitised, kui kasutajad enda pangaandmed digitaalse isikutunnistusega seoksid; klassifitseeritud kaupade platvormid saaksid kaotada lokaalse äri piirangud, sest kauplejate vahel tekib usaldus; graafilised disainerid leiaksid kindluse maailmaturul tegutseda, kui riiklikud inkassod leiaksid petturid koheselt üles; ettevõtted saaksid mobiilsete töötajatega hakkama kasutades digiID-d ettevõttesiseseks autentimismeetodiks ning digiallkirjastades kõiki omavahelisi lepinguid; ajakirjanikud võiksid vahetada dokumente krüpteeritud kujul, kartmata nuhkimist nätiteks NSA poolt; jne jne.

See on riiklik startup ja oleme jõudnud sellega beeta faasi, kus ootab ees hulk kliendi probleemide ja äri potentsiaali valideerimisi. Esimese ja teise grupi kasutuslood ja kasud on selged ning võime rahumeelselt väita, kuidas riik, ettevõtluskeskkond ja kodune elu muutub paljude jaoks mõnusamaks. Ma usun, suudame kordades suurendada investeeringuid Eestisse ja sellega märkimisväärselt kasvatada meie majandusruumi.

Kuigi kolmas on suuresti riskigrupp, on selle riskitase riigile olematu, sest riigina loome lihtsalt platvormi ja väljastame kaarte kulumarginaali põhiselt. Aga kas kujutame ette olukorda, kus kas või üks eelpool nimetatud startupidest saab maailmas standardiks? Kui näeme, kuidas meie omad startupid teevad tuhandetekordseid exiteid, kas kujutleme ette olukorda, mis saab olema elu Eestis kui üks riiklik startup õnnestub rahvusvaheliselt? Mina veel ei kujuta, aga hommikul paneb see mind igaljuhul voodist üles tõusma, et aidata kaasa selle õnnestumisele, seda koos kõigi teiega.

Artikkel ilmus esmaskordselt Arengufondi blogis.

Autor: Kaspar Korjus