Kummaline kohtukäik väiksema aruandluse vastu

Majandusaasta aruannete esitamine on Eestis sisuliselt vabatahtlik ja seda sõltumata ettevõtte suurusest. Äripäeva andmeil jättis 44% ettevõtetest 2011. aasta aruande ettenähtud kuue kuu jooksul esitamata ning aasta lõpuks oli see ikka esitamata 20% ettevõtetest. Palju ettevõtteid (sh päris suuri) ei ole mitme aasta jooksul üldse majandusaasta aruandeid esitanud ning riik pole sellele ka kuidagi reageerinud.

Ettevõtjaportaal aitab küll lihtsalt esitada majandusaasta aruandeid, kuid ega see (mitteauditeeritavate) aruannete sisulisele kvaliteedile kaasa ei aita. Tüüpiline on, et täidetakse lihtsalt tabelid, mille täitmata jätmisel süsteem ei luba aruannet esitada.

Tavaline väikese firma aruanne koosneb: bilansist (milles on minimaalselt kirjeid), kasumiaruandest, rahavoogude aruandest, omakapitali muutuste aruandest, arvestuspõhimõtetest (mis on standardtekst ja enamasti midagi juurde ei anna) ning kahest lisast: tööjõukulud ja seotud isikud. Niisugust miinimuminfot nõuab praegu Eesti taksonoomia ja väga paljud koostavadki sellise minimaalse aruande.

ELi direktiivi kohaselt on kõigile kohustuslike lisade nimekiri oluliselt pikem, kui seda on tänase Eesti taksonoomia kohased nõuded. Pean siin silmas tegelikke nõudeid, mitte nõudeid, mis võivad Eestis formaalselt eksisteerida, kuid mille täitmist väikefirmalt keegi ei nõua. Seega kaasneb ju direktiivi kehtestamisega väikefirmadele pigem põhjalikuma aruandluse nõue.

ELi raamatupidamisdirektiiv ei takista liikmesriikidel väikefirmadele auditeerimisnõude kehtestamist. Seda enam näib kummaline, et riik, mis viljeleb vähema sekkumise ja sisuliselt vabatahtliku aruandluse poliitikat, otsustas äkki ELi vastu kohtusse minna, kuna EL ei võimalda riigil kehtestada piisavalt kvaliteetset finantsaruandluse süsteemi.