Internetiühenduste kiirused ulatuvad üha enam pilvedesse

Internet on selle loomisest peale arenenud koos ühiskonnaga ja jätkab samas suunas. Võrgulahenduste pakkujad püüavad tarbijate soove une pealt ette aimata ning oma tooted turu ootustele vastavateks disainida.

Ettevõtte Unitcom Eesti OÜ juhatuse liikme Peep Põldsammi sõnul iseloomustab tänast päeva siiani erinevate võrgutehnoloogiate paljusus, samas on selgelt näha, et üleminek ühtsele lairiba võrgutehnoloogiale on lõppemas - erinevad teenusepõhised võrgud asenduvad IP-põhise tehnoloogiaga. Tema sõnul saabki lähitulevikus eristada võrgulahendusi pigem juurdepääsuvõrgu füüsilise kandja ja lõppseadme mobiilsuse alusel ning neid võib jaotada tinglikult nelja rühma: lairiba fiibervõrk, juhtmeta lairibavõrk, mobiilne lairibavõrk ning saabumas on võrgulahendused nn „seadmete interneti“ (ingl. „Internet of Things“, ehk IoT) tarbeks.

Fiibervõrk – praeguse aja kiireim andmeside edastus

Fiibervõrgu puhul toimub andmeside maa alla või maapealsetele postidele paigaldatud fiiberkaabli abil, kus signaalid edastatakse optilisel kujul. Fiibervõrgu eeliseks on suur läbilaskevõime, kuna ühes optilises kius on võimalik samaaegselt edastada mitut erinevat signaali ja üks kaabel sisaldab tavaliselt mitukümmend kiudu, ning väikese sumbuvuse tõttu saab signaali ilma vahevõimenditeta edastada väga pikkade vahemaade taha. Kuna signaal edastatakse suletud keskkonnas, on ka väliste mõjurite mõju (nt ilmastik) edastuskvaliteedile päris väike. Viimase aja levinumaks võrgutehnoloogiaks on siin signaali optilisel jagamisel põhinev GPON (Gigabit Passive Optical Network), mis võimaldab majanduslikult mõistlike kuludega tagada kliendini ulatuvas juurdepääsuvõrgus edastuskiirusi 1 Gbit/s (ehk 1000 Mbit/s) või enam. „Meil Eestis on seda tüüpi võrgulahendus märksa vähem levinud, kui see on näiteks Lätis või Leedus, kuid suuremad fikseeritud side operaatorid (Eesti Telekom ja STV) üritavad seda mahajäämust kiiresti kõrvaldada. Enamjaolt on taolist lahendust mõistlik kasutada kohtades, kus potentsiaalsete klientide kontsentratsioon on suur ehk linnades, kortermajade, büroohoonete või tootmisüksuste piirkondades - seal, kus kaabelduse kulud ühe kliendi kohta on minimaalsed,“ räägib Põldsamm. Ta juhib tähelepanu sellele, et tegelikkuses ei vaja enamus kodukasutajatest nii suuri andmeside kiirusi, sest enimlevinumate teenuste (internet, televisioon, pilveteenused) kvaliteetseks kasutamiseks piisab oluliselt väiksematest edastuskiirustest, liiatigi enamus koduarvuteid ja kohtvõrgu seadmeid (nt Wifi-ruuterid) ei toetagi selliseid kiirusi. „Samas on mõne suurema äri - või tootmisettevõtte puhul suur andmeside kiirus kriitiline, näiteks ülimahukate varundus - vmt andmete laadimisel,“ märgib Põldsamm. Kindlasti on fiibervõrk aga väga tulevikukindel lahendus, kuna on töökindel ja läbilaskevõimet on väga odavalt võimalik kiiresti suurendada, kui selleks vajadus tekib. Suur osa GPON fiibervõrgust, mis Eestis praegu kasutusel, on rajatudElioni (Eesti Telekom) poolt, kes on seda just viimastel aastatel on väga jõudsalt arendanud.

Põldsammi hinnangul on fiibervõrgul ka puudusi, mis ei ole küll tehnoloogilist laadi – nimelt võib kaabelvõrguga liitumine osutuda majanduslikult väga kulukaks, kui klient asub maapiirkonnas või näiteks eramajade asumis. Kulukaks teeb liitumise mitte võrgutehnoloogia maksumus, vaid kaabelvõrguga paratamatult seotud kaeve - ja taastetööd. „Küllalt on juhtumeid, kus klient on algul väga rõõmus, et fiibervõrgu ots on lõpuks toodud tema eramu värava ette, kuid rõõm haihtub, kui pelgalt paarikümnemeetrise majaühenduse väljaehitamise eelarvet näeb (võib ulatuda mitme tuhande euroni),“ lausub Põldsamm. Kõrgtihedates piirkondades on tema sõnul üldjuhul rajatud sidekanalisatsioon, kuhu kaablid sisse tõmmatakse ning seetõttu on kõrghoonestusega piirkondades kaabelühenduse rajamise kulud väiksemad.

Juhtmeta lairibavõrk

Juhtmeta lairibavõrkon võrgulahendus, kus andmeside ühendus kliendiga tagatakse raadioside abil (so üle õhu) – kliendi juurde paigaldatakse vastuvõtja koos antenniga ning signaal edastatakse kas juhtmeta lairibavõrgu tugijaamast (millega saab ühendada paljusid kasutajaid) või raadiolingi abil (eraldi ühendus saatja ja kliendi vastuvõtja vahel). Juhtmeta lairiba võrgutehnoloogia on just viimastel aastatel teinud läbi suuri arenguid – omaaegne populaarne WiMAX-tehnoloogia (kiirused kuni 12 Mbit/s) on asendunud erinevates sagedusvahemikes toimivate juhtmeta võrgulahendustega, millega on tänapäeval samuti võimalik tagada kiirusi 1 Gbit/s või enam. Suurim muutus siin vast polegi tehnoloogilist laadi (see tehnoloogia on olemas olnud juba aastaid), pigem on siin tähtsam vastavate seadmete maksumuse märkimisväärne alanemine võrreldes mõne-aasta taguse ajaga. Tugijaamast 10-15 km kaugusel asetsevale kliendile 50 – 100 Mbit/s kiirusega internetiühenduse loomine võtab tänapäeval aega paar tundi ning liitumine ei lähe kliendile maksma üle paarisaja euro. Seetõttu on juhtmeta lairiba tihti ainus mõistlik võrgulahendus, kui kodu või ettevõte asub kaabelvõrgust eemal. Juhtmeta lairiba ühendus on kahtlemata ilmatundlikum võrreldes kaabelvõrguga, kuid kaasaegsed raadiosidetehnoloogiad ja võrgulahendused suudavad tänapäeval tagada kvaliteetse ja tõrgeteta teenuse ka kõige keerulisemates oludes.

„Unitcom, kes on juhtmeta lairibavõrkude opereerimise ning ülikiire interneti ja äriklientide kohtvõrkude lahendustega tegelenud juba alates aastast 2004, on läbi katsetanud ja omab kogemust enamuse viimase 10-15 aasta jooksul kasutuses olnud võrgutehnoloogiatega alates WiMAX-ist ja Wifi-st,“ räägib Põldsamm. Algselt Viimsi-, Merivälja ja Mähe piirkonnale interneti pakkumiseks loodud ettevõte kasutaski esmalt vaid WiMAX lahendust, kuid kui suured tootjad ei läinud Põldsammi sõnul selle arendusega enam kaasa, jäi selle tehnoloogia arendus maailmas soiku ja lõpuks ajale jalgu. Seetõttu kasutab Unitcom täna paralleelselt 3-4 erinevat juhtmeta lairibavõrgu lahendust, sh ka WiMAX-it, sõltuvalt kliendi poolt kasutatavatest teenustest ning tema asukohast, sh kaugusest tugijaama suhtes. „Suurim ärikliendi poolt kasutusesolev ühenduskiirus Unitcomi juhtmeta lairibavõrgus on täna 800 Mbit/s (mõlemas suunas) ning tavalisele, ka maal asuvale kodukliendile rohkem kui 100 digitelevisiooni kanali (sh HD), telefoniteenuse, Microsoft Office365 pilveteenuste ja nelja videokaameraga valvelahenduse koos 100 Mbit/s internetiühendusega tagamine ei valmista mingit raskust,“ kinnitab Põldsamm. Unitcomi ülikiiret internetiühendust võimaldav juhtmeta võrk katab tänaseks rohkem kui 60% Eesti elanikkonnast ning seetõttu ei peaks ükski kiiret ühendust vajav era - või äriklient Eestis ootama, millal fiibervõrk ükskord temani jõuab.

Nii GPON fiibervõrk kui ka kaasaegne juhtmeta lairibavõrk võimaldavad mõlemad sümmeetrilist võrguühendust, kus andmeside kiirused mõlemas suunas on võrdsed. Sümmeetriline ühendus on tänapäeval pilve-, sotsiaalmeedia- ja varundusteenuste kiire leviku tõttu on muutunud väga oluliseks, sest suuri andmemahtusid on vaja edastada ka üles võrku ning paljud teenused on olemuselt kahesuunalised (nt Skype videokõne). Juhtmeta lairibavõrk on täna äriklientide poolt laialdaselt kasutuses ka põhiühenduse varuühendusena – näiteks ärikriitilisi pilverakendusi kasutavad ettevõtted ei saa endale lubada, et põhiühenduse rikke (nt kaablirikke) puhul kaob internetiühendus ja seeläbi ühendus ka nende pilves oleva müügi-, teeninduse vmt ärirakendusega.

Põldsammi sõnul näitab Unitcomi poolt läbi viidud turuanalüüs, et Eestis on võrdlemisi palju selliseid piirkondi, kus juhtmeta lairiba võrgulahendus on optimaalne, fiiberühendus aga oleks kallis. „Neist 22% moodustasid kodukliendid ja 18% ärikliendid - laod ja tehasehooned jne,“ loetleb Põldsamm. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt on hiljuti välja öeldud, et Eestis puudub kiire internetiühendus kokku pea 160 000 kliendil.

Rahvakeeli „WiFi võrgu“ nime kandev lahendus on Põldsammi sõnutsi peamiselt mõeldud juhtmeta kohtvõrgu lahenduseks lõppkasutaja kohas, nt korteris, eramus või kontoris, kuigi seda tehnoloogiat kasutatakse ka operaatori juhtmeta lairibavõrgu lahendusena (koos suundantennidega). „Kuna kasutame järjest enam just mobiilseid seadmeid – laptopid, tahvelarvutid, nutitelefonid jne, või ei soovi oma koduteleri, - printeri või kontori arvutivõrgu jaoks teha kaabeldust, siis on loogiline, et ka ühendus lairibavõrgu lõpp-punktiga kliendi asukohas on juhtmeta, milleks WiFi mõeldud ongi ning ilmselt jääb selleks veel pikaks ajaks,“ selgitab Põldsamm.

Kolmas võrgulahendus – mobiilne lairibavõrk toimib samuti üle õhu raadioside abil, erinevus juhtmeta lairibaühenduse vahel on vaid asjaolu, et lisandub mobiilsus. Mobiilsus tagab selle, et me võime terve võrgu leviala suvalises punktis saada ühenduse lairibavõrguga ning saame liikuda tugijaamade vahel ühendust kaotamata. Mobiilse ühenduse tagamine on loomulikult tehnoloogiliselt oluliselt keerulisem võrreldes juhtmeta püsiühendusega, kus kliendiseade on paigal ning täpselt suunatud saatjantennile, seetõttu on tänased mobiilsed lairibaühendused paratamatult ebastabiilsemad ning reeglina asümmeetrilised – rõhk on pandud allalaadimise kiirusele. Tavapäraste internetiteenuste mobiilseks kasutamiseks sobib aga kaasaegne LTE-tehnoloogial põhinev 4G-lairibavõrk suurepäraselt. „Peab loomulikult silmas pidama, et teenuste puhul, mis vajavad stabiilselt kiiret ja sümmeetrilist lairibaühendust – näiteks IPTV, videovalve, kodu või ettevõtte pilvelahendused, mobiilsest internetist ei piisa,“ räägib Põldsamm.

Oma kasvu on alustamas uus võrguühenduse liik – võrgulahendused „seadmete interneti“ jaoks. Internet of Things (IoT) – siia alla saame lahterdada kõik need „targad“ lahendused, mis eeldavad süsteemset andmete edastamist võrku ehk tavaliselt pilves asuvale teenusserverile. „Väga selge näide sellest on näiteks kaugloetavad elektri -, vee - või gaasiarvestid, targa kodu või kontori juhtimissüsteemid, aga järjest enam leiavad kasutust ka igasugu muud seadmed – külmkapid, pesumasinad, valveseadmed jm seadmed, mille küljes on vastavad andurid, mis saadavad andmeid pilverakendustesse ja mis eeldavad võrgulahendust,“ valgustab Põldsamm. IoT puhul ei ole vaja suuri ühenduskiirusi, andmemahud on tavaliselt väikesed, mistõttu võrgulahendused, mida sel puhul kasutatakse, on UNB (Ultra Narrow Band) tüüpi ehk ultra kitsas riba. „See on võrgulahenduste maailmas omakorda midagi uut. Paljusid taolisi rakendusi ja teenuseid on juba loodud, tulevikus hakatakse selliseid lahendusi looma üha enam, sest kogu maailm liigub selliste seadmete poole nii koduses majapidamises kui mujal,“ jätkab ta.

Üks huvitavamaid lähituleviku suundi on loomulikult autondus – alates sellest, et autode telemeetriasüsteemid hakkavad auto sõlmede olukorrast autofirmasse ise andmeid saatma, mille tulemusena ei pea hooldusesse sõitma mitte teatud kilometraaži läbides, vaid siis kui vaja on, ning lõpetades isesõitvate autodega, mille andurid peavad suutma pidevalt mõõta ja hinnata ümbritsevat olukorda ning ka suhelda teiste liiklusvahendite ja liiklejatega. „Seadmete interneti võrgulahenduste tarbeks kohandatakse aga pigem olemasolevaid lairibavõrkusid, peamiselt raadiosidevõrkusid, kui hakatakse selleks uusi võrkusid rajama, kuigi katsetusi ka selles suunas on tehtud,“ täiendab Põldsamm.

Tehnoloogia areng võrgulahenduste valdkonnas on andmeside, eriti interneti ühendusteenuste kasutajatele muutnud valiku lihtsamaks, sest valida on vaja vaid enda vajadustele, so kasutatavale teenusele või rakendusele sobiv võrguühenduse liik. „Tänapäeval oleme jõudnud olukorrani, kus tehnoloogilised lahendused võimaldavad juba rohkem, kui meil tegelikkuses vaja on – andmeside kiirused ulatuvad tõepoolest juba pilvedeni. Arengut võib oodata ainult selles, et lairibavõrgud jõuaksid kõikide soovijateni, ükskõik, kus nad ka ei asuks,“ sõnab Põldsamm.