Patsiga IT-mees: meil on õnneks robotid

Senist tehnoloogia arengut vaadates on 14. veebruaril seminaril „IT juhtimise praktikakoda“ esineva Volkovi jaoks kõige üllatavam see, et masinõpe nii kiiresti nii kaugele jõudis. Tulevikutehnoloogiatest peab ta hirmutavaks tehisintellekti, sest kui masinad hakkavad ise mõtlema, on see väga paha, sest tõenäoliselt saab inimkond otsa.

Meil firmas ikka on veel neid, kellel on pats, aga aina vähem. Naljaga pooleks – minul on see pigem mootorratta, mitte IT pärast. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis on mul suurema osa teadlikust elust pikad juuksed olnud.

Ma püüan anda edasi oma kogemust sellest, kuidas on arenenud Starship ja serveri valdkond selles ettevõttes. Mul oli õnn ja rõõm olla Starshipis serveri poole peal esimene töötaja. Praeguseks on see kasvanud üsna suureks valdkonnaks. Tänase seisuga on meil seal 17 inimest ja aasta lõpuks on plaan kasvada 30 inimeseni. Kasvu jälgimine ja suunamine ning selle kokkusobitamine ülejäänud organisatsiooniga on olnud üks mu peamistest ülesannetest.

Engineering Starshipis kokku on kokku umbes 100 inimest, üle maailma on meil ligi 250 inimest väga erinevates kohtades – Tallinn, Helsingi, Hamburg, London, Milton Keynes, Washington DC, San Francisco. Viimane koht, kus toimetama hakkasime, on Virginias Washington DC lähedal, kus avasime uue ala George Masoni nimelises ülikoolis.

Igasugune kasv on seotud õppimisega. See, kuidas hakkad tiimi formeerima, kui ühest-kahest universaalsest inimesest kasvab edasi suurem tiim ja tekivad valdkondlikud jaotused. Kümne inimesega tiim on selline, mida igapäevaselt enam ei halda, eriti agiilsete meetoditega. Iganädalasi vestlusi nii suure hulga inimestega enam ei jaksa teha, inimestega ei saa enam igapäevaselt kontakti ja siis tuleb struktuur uuele tasemele viia. Selle kõrval on veel erinevad stakeholder’id, kes tahavad uusi arendusi, uut funktsionaalsust ja ootavad kannatamatult ukse taga.

Põhiliselt nad arendavad tarkvara. Serveri tiim on peamiselt teenindav organisatsioon, st meil on hästi palju kliente, alates toote- ja äriarenduse tiimist, engineering’ust, infra, kes tahavad erinevaid arendusi – olgu selleks näiteks operaatorpaneeli igapäevased arendused, arendustööriistade arendused või field assistant, kes aitab robotitel mõnikord akusid vahetada, lõpetades mobiiliaplikatsiooniga, millega inimesed endale toitu või ajalehti robotiga tellivad.

Ei tohi minna. Eestis on liiklusseadus, mis sätestab ära robotliikurid, ja need võrdsustatakse jalgratturitega, kes sõidavad. Kui ülekäigurajale läheneb sõitev jalgrattur, siis autojuht talle teed andma ei pea – ei tohigi anda, et mitte tekitada seda situatsiooni, et jalgrattur arvab, et tal on selleks õigus. Jalgrattur saab eesõiguse, kui tuleb ratta seljast maha ja siis ta on jalakäija. Robotil on keeruline oma rataste pealt maha tulla. Me pigem kultiveerime seda mõtlemist, et robotitele ei tohi teed anda. Robot, kui näeb, et auto tuleb, pigem sõidab natuke tagasi või keerab ümber ja annab märku, et autojuht sõitku edasi, ja kui on veendunud, et rada on puhas ja tee ületamine ohutu, siis sõidab üle tee.

Kui mõelda tarkvaraarendajate peale, siis tehakse väga palju erinevaid asju. Mõned arendavad veebirakendusi, mõned programmeerivad kivides midagi, mõned reaalaja süsteeme, mõned võib-olla hoopis mingeid muid asju, nagu näiteks mobiiliaplikatsioone või juhtpaneele. Meil on organisatsioonis ära jaotatud niimoodi, et on tiimid, kes arendavad robotis olevat tarkvara, osa arendab robotite garaaže ja akuvahetusplatvormi ning muid infrastruktuuri elemente – kõik need ühenduvad serveritega. Serverite piiri pealt algab meie mängumaa. Kogu kommunikatsioon, see, kuhu andmed jõuavad, andmebaasid, interface’id, aplikatsioonid ja veebirakendused, kuhu info jõuab, lõpetades mobiiliaplikatsiooni ja avaliku veebiga, on ka serveri valdkonna hallata. Kõik see jõuab andmebaasidesse. Sealt läheb info edasi Data Warehouse’i tiimi. See vahepealne on päris suur, ärikriitiline ja kõige väljanähtavam ala.

Ahti Heinla kutsus mind Starshipi serveritarkvara arendajaks. Kuni Starhipis oli vähem kui 20 inimest, siis enam-vähem kõik inimesed olid arendajad – meil oli üks tiim, mida Ahti juhtis. Oli platvorm (elektroonika), roboti tarkvara, server ja siis hakkas see vaikselt hargnema. Kui oli piisavalt palju inimesi liitunud, siis vaatasime, et serveri ala moodustab omaette tiimi, mida mina hakkasin igapäevaselt majandama ja kasvatama. Nüüdseks on see kasvanud väiksest tiimist eraldi valdkonnaks ja loogiliselt olen mina kasvanud valdkonnajuhiks. Valdkonnas on eraldi tiimijuhid, vastutusalad, protsessid ja struktuurid.

Olenemata sellest, et oleme neli ja pool aastat vana, katsetame ikkagi pidevalt erinevaid asju ja see nõuab agiilset mõtlemist. Bürokraatiat õnneks liiga palju tekkinud ei ole.

Meil on robotid! Ükskõik, kuhu minna ja rääkida, et meil on robotid, siis inimestel lähevad kohe silmad särama. Lisaks veel muidugi Starshipi süstemaatiline areng ja väga-väga palju tarku inimesi, kes moodustavad terviku. Ettevõtte üks põhiväärtusi on see, et me üritame leida inimestest parima. Igal inimesel on mingeid väga häid omadusi, mida saab rakendada ettevõtte arenguks, ja nii on tulemus väga hea. Engineering’u alal oleme hoidnud sellist liini, et pigem palgata seenior-tasemel inimesi. Oleme erinevatest firmadest kutsunud tööle inimesi ja üks argumente on, et meil on robot. Arendajate taset oleme püüdnud hoida keskmisest kõrgemal. Aga kui organisatsioon areneb, siis saame rohkem kaasata juunior-tasemel inimesi, keda siis hakata organisatsioonis sees kasvatama.

Starshipi ajal olen ma võtnud aluseks lähenemise, et ei ole olemas ühte suurt probleemi – alati on võimalik seda lüüa tükkideks ja võtta sealt parasjagu sellised tükid, mis on piisavalt väiksed, et neid on võimalik väga lihtsalt lahendada, ja mis annavad suurima efekti. Nii ongi probleem juba 70% väiksem. Ja nii teed järgmise ja järgmise tüki ja lõpuks vaatad, et probleem ongi lahendatud. Alati on olemas madalal rippuvad puuviljad, mida noppida.

Mul on vedanud sellega, et olen saanud tegutseda üsna erinevates eluvaldkondades. Oma tööalast elu alustasin turu-uuringute valdkonnas, olen töötanud tehnilise disainerina, olnud veebiarendaja. Üks suuremaid samme oli omal ajal see, et Kaupo Kaldaga koos asutasime ühe esimese digiagentuuri Eestis – OK Interactive’i. Selle ettevõttega olin ma pikalt seotud. Sealt olen edasi liikunud projektijuhtimisse Bravocomis, kus tegelesin IT arenduse, analüüsi ja tarkvara arendusega. Delfis olin IT arenduse juht, kus tegelesin ülebaltikumilise arendustiimi loomise ja kooshoidmisega. See oli uus ja huvitav selle poolest, et kliendiks olid nelja riigi uudisteportaalid, mis kõik olid omamoodi erinevate fookustega – kes kvaliteetsisu, kes erinevate teenustega, kes alles otsis oma nišši.

Enne Starshipi oli koos Allan Martinsoni, Andrus Raudsalu ja Veiko Jäägeriga start-up Newspin, mille mõte oli kasutajate jaoks organiseerida interneti informatsioon. See startup jäi kahjuks selle 90% hulka, millest midagi välja ei tule.

Kõige lahedam asi on see, et saab midagi ära teha, saab arendada/areneda ja olla kaasas kiire arengufaasiga nagu praegu Starshipis. Delfis oli küll väljakujunenud organisatsioon, aga väljakutseid oli seda enam. Kui midagi valmis saab, kas tiimi või enda tehtud, siis on suur rõõm sellest, et see sai valmis, töö tulemusest on kasu. Rõõm on näha, kuidas tiim ja organisatsioon kasvab koos sinuga. Inimesi tuleb juurde, inimesed arenevad ja muutuvad aina paremaks ja paremaks – see on lõputu protsess ja mida kiirem see on, seda kaunim see on, nagu Ameerika mäed.

Kõige suuremad väljakutsed on seotud tiimi kasvatamisega, et ta sealjuures ka pidevalt areneks. Inimesi leida on väga keeruline. Praegune aeg on eriti hull, sest kõik palkavad. Majanduskasv on peaaegu tipus, loodetavasti krahhi ei tule lähemal ajal, aga see tähendab seda, et meil on Taxify, meil on TransferWise, meil on Starship, meil on ka Twilio, Skype ja paljud muud firmad – kõik nad palkavad aktiivselt. Käib suur ületrumpamine – aga meil on õnneks robotid.

Kui keegi käib intervjuul, siis on teada, et ta käib umbes kolmes kohas veel ja inimese saab see, kes kõige kiiremini reageerib ja kõige paremaid tingimusi suudab pakkuda. Palgaga ei löö, pigem lisa-asjadega, kas tasuta lõuna, sportimistoetus, peod, optsioonid – need loevad rohkem. Samuti ettevõtte töökultuur ja üldine tase.

Lisaks inimeste leidmisele pean üheks suureks väljakutseks ka ülejäänud organisatsiooniga suhtlemist. Praegusel kohal teeb minu rolli keeruliseks see, et meil on hästi palju stakeholder’eid, st palju inimesi, kellel on midagi vaja firma arenguks, ja need on vaja ära prioritiseerida piiratud ressursi tingimustes. Stakeholder’id on eraldi ajavööndites, eraldi arengustaadiumites ja tihtipeale erinevatel arusaamadel prioriteetidest ja arendustest.

See, et masinõpe nii kiiresti nii kaugele jõudis. Tegemist on väga vana tehnoloogiaga, mida on esimest korda kirjeldatud juba 1959. See on olnud varjusurmas, sest arvutite jõudlus ei ole olnud piisav või ei ole piisavalt huvi tuntud või rakendusi leitud. Nüüd on leitud piisavalt rakendust, on ressurssi ja on välja töötatud piisav kogus algoritme. Vähem kui kümme aastat tagasi hakkasid ilmnema märgid, et tehnoloogia on jõudnud uuele tasemele. Nüüdseks on nii, et kui keegi jääb asustamata saarele hätta ja kirjutab seal liivale tähed „ML“ (machine learning), siis on kindel, et kõik lennukid ja laevad lendavad sinna kokku ja üritavad teda sealt ära päästa.

Kui kõik väga halvasti läheb, siis on see tehisintellekt. Kui masinad hakkavad ise mõtlema, siis on see väga paha, sest tõenäoliselt saab inimkond otsa. Kui arvutid hakkavad ise enda programmi kirjutama, siis on see päris AI ja see on ilmselt lõpu algus.

iPhone, Mac ja tegevusteks on erinevad standardprogrammid. Paljud tööriistad on üle kolinud Google’i peale – dokumentatsiooni ja informatsiooni jagamise jaoks on Google Docs. Lisaks on ka terminal, kus saab musta maagiat teha, ja erinevad programeerimiskeskkonnad. Töölaud on minu jaoks väga oluline koht – kuigi ma saan seal väga vähe aega veeta, on selle olemasolu minu jaoks väga oluline. Ma saan sinna oma põrsa, paberid ja välise monitori panna. Kui töölaud ei oleks oma, vaid on juhuslik nagu mitmeski uues kontoris, siis ma suure tõenäosusega seal kaua vastu ei peaks.

Mobiili vahetasin hiljuti välja XSi vastu, sest kasutan mobiili palju tööks ja suhtlemiseks ja vana telefoni aku enam ei pidanud. 95% telefoni kasutusajast läheb töö peale. Aku eluiga ja ekraani loetavus said mulle oluliseks.

Nii palju kui vähegi võimalik püüan tegeleda kõige noorema lapsega. Suvel üritan võimalikult palju sõita mootorrattaga ja vahel keedan õlut ja kokkan ka.

Kui lapse unejutud kõrvale jätta, siis John Doerri „Measure What Matters“ OKRide (objectives and key results) distsipliinist, millele Intel kunagi aluse pani ja mille Google juurutas kohe üsna oma tegevuse alguses ja hakkas seda propageerima ning on töötanud nende printsiipide järgi umbes 20 aastat. Paljud suured tegijad on selle raamistiku kasutusele võtnud oma arengu kiirendamiseks.

Metallica on minu absoluutne lemmik alates aastast 1986. Teine suur lemmik on Pink Floyd.

Süstemaatiline mõtlemine ja organiseerimine. To-do list’id tuleb teha ühte kohta, mõtle läbi, mida sa tahad saavutada täna, mõtle läbi, mis tahad teha viie aasta pärast – hästi süsteemne lähenemine asjadele. Alati leiuta mingi süsteem ja siis hoia sellest süsteemist kinni.

Teiseks, tea, mida sa teed, ehk mõtle hoolikalt oma valdkond läbi ja saa oma valdkonnast aru. Sa ei saa olla juht, kui sa ei tea, mida teevad sinu alluvad ja mida ootavad sinust partnerid. Tee endale kõrgel tasemel asjad väga hästi selgeks, aga ära mine liigsetesse detailidesse. Detaile pole vaja teada, aga pead aru saama, kuidas maailm töötab.

Kolmas soovitus on, et hoia töö ja eraelu lahus. Puhka. Inimesed on väga kerged läbi põlema. Kindlasti on aegu, kus on vaja endast anda 24/7, aga pärast seda tuleb puhata ka. Kui puhkusele minna, siis tuleb kõik telefonid ja arvutid maha jätta, tuleb puhata ja olla ära.

Kõige parem on see, et kui oled kõik oma asjad ära teinud ja süstemaatiliselt arendanud oma tiimi, siis tegelikult ju juht saab ära minna niimoodi, et temast ei tunta sel ajal suurt puudust, vaid tiim töötab ise inertsist edasi.

Võib-olla see, kas ma olen oma praeguses rollis oma positsioonis ja oma rolliga suures pildis rahul. Ma võin öelda, et ma olen ülirahul. Kõik see, mis ma olen elu jooksul teinud, kõik need sammud, mis ma olen astunud, kõik need kohad, kuhu mind on kas kutsutud või ma olen läinud, kõik on mind täiendanud. Ja väga positiivses võtmes, sest ma olen süsteemselt liikunud läbi elu selles suunas, kus ma praegu olen.

Mõlemat, sest kaose teooria ütleb, et kõiges on süsteem. Mul on elu jooksul väga-väga vedanud, et mind on kas kutsutud või pakutud võimalust osaleda ainult väga heades kohtades. Eranditult kõik töökohad, kus ma olen töötanud, on olnud mind arendavad.

Ma olin 20, kui ma otsustasin, et ma 45selt saan pensionile. Mul on kaks ja pool aastat veel jäänud ja ma töötan aktiivselt selle nimel. Pensionil olemine ei tähenda seda, et igav oleks või tööd ei teeks, vaid sul on võimalus rohkem valida seda, mida sa oma ajaga teed. Eks näis, kas see unistus täitub või mitte.