Raul Rebane: pooled inimestest on uuendustele alati vastu

Klappima peavad sihtgrupp ja teksti arusaadavuse tase. Tihti juhtub see, et spetsialistid ei oska lihtsustada ja ülehindavad auditooriumi teadmisi. See probleem on kõikides valdkondades, nii juristide, IT-meeste kui arstide seas. Nad oma sisemise sõnavaraga niivõrd harjunud, kuigi iga neljas võib olla võõrsõna või ainult spetsialistidele arusaadav termin.

Kunst on panna klappima auditooriumi arusaamise tase ja esitatava teksti tasand.

Kahtlemata on olemas ka ealised iseärasused, IT-projektide puhul kindlasti. Kui müüja on noor ja ostja vanemast põlvkonnast, siis on ka seal kommunikatsiooniprobleem.

Kui oled näiteks kõrgetasemeline IT-spetsialist, siis tuleb ette kujutada auditooriumi võimet sinu teksti vastu võtta.

Tuleb aru saada, kas minnakse rääkima Eesti Televisiooni hommikuprogrammi, raadiouudistesse või konverentsile, kus on spetsialistid koos. Kõikide kohtade rääkimistasandid on erinevad.

Jah, ikka. Komplitseeritumate juhtumite puhul nagu näiteks valmiskampaaniad, on selleks fookusgrupid - näiteks gümnaasiumi 11. klass või pensionäride klubi, sõltub, millist sõnumit tahan edastada ja selles kogu kunst seisnebki, et rääkida auditooriumile arusaadavas keeles, vormis ja keerukuse astmes.

Praegusel ajal ülehinnatakse selgelt auditooriumi teadmisi. Näiteks noorema põlvkonna inimesed räägivad, et tänapäeval keegi enam telekat ei vaata ja nüüd vaadatakse kõike telefonist, see on absurd. Statistika absoluutselt ei tõesta mingisugust ülikiiret liikumist, inimeste vastuvõtuvõimetel on olemas piirid ja sellest kavatsen ka reedesel konverentsil rääkida.

Inimesed jaotatakse vastavalt vastupanuvõimele viide gruppi ja 50% inimestel on esimene vastus igasugustele uuendustele “kindlalt ei”. See on pool elanikkonnast! Kohe automaatselt ollakse algul vastu.

Äärmiselt huvitav on skeem, kuidas liigub info grupilt- grupile. Kuidas räägitakse üks või teine grupp ära, ükskõik mis uue tehnilise vidinaga tegu, alates mobiiltelefonist või see, et õpitakse viipekaardiga maksma või loobuma Swedbanki paroolikaartidest.

Igal juhul tuleb arvestada ajakuluga. Mobiil on selles mõttes hea näide - viis ja pool aastat kulus selleks, et 9% elanikkonnast hakkaks telefone kasutama. Järgmised 34% tulid kahe ja poole aastaga.

Progressiivseid inimesi, kes aktsepteerivad uuenduse esimesel etapil, on ca kuni 16%. Järgmisel etapil võtab uuenduse omaks ca 50% inimestest. Aga lõpuks jääb järele ikka veel 15-16% inimestest, kes nii kaua kui võimalik uuendustele vastu on.

Meie e-valimised on hea näide selle kohta, kui aeglaselt väga mugav lahendus tegelikult omaks võetakse.

Teoreetilisel on see võimalik, aga igal juhul tuleb arvestada, et ühiskonnas tekib probleeme, vastuseise, proteste ja arvestada tuleb tehnoloogilise mugavuse ja ühiskondliku vastuseisu plusse ja miinuseid.

Kui ikka kutsuda esile mingisugune väga raevukas muudatus nii, et ühiskond ei ole valmis seda vastu võtma, siis võib ka tõsisemaid asju juhtuda.

Kindlasti! Kuna ühiskondlik soodumus Eestis oli 90ndatel niivõrd hea, tiigrihüpe ja arvutiseerimine muutus rahvuslikuks ideoloogiaks, siis Eesti selles osas on olnud väga kiire. Võime uhked olla. Me oleme väga eesrindlikud aga loomulikult kestab protest mingites asjades tänaseni.