Cambridge’ist Eestisse kolinud ülemleitnant esineb Infoturbe konverentsil

Ma olen alates septembrist TTÜ küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse uus juhendaja ja ekspert. Enne seda olin Cambridge'i ülikooli CERT keskuse juht ja minu vastutusalas oli suurim digitaalne privaatvõrk Euroopas. Selles rollis olin vastutav Cambridge'i ülikooli küber- ja infoturbeintsidentidega tegelemise eest ning ma olin isiklikult vastutav kõigi juhtumite käitlemise eest, mis vajavad spetsiaalset käistlemist, näiteks erinevate õiguskaitseasutuste abistamine. Cambridge'i ülikoolist ma küll lahkusin, ent olen suvel Pembrokes & King's Collegei õppejõud ning õpetan kolme nädala jooksul sotsiaaltehnoloogia (social engineering) kursust.

Minu varasem kogemus on aga sõjaväest. Olen olnud üheksa aastat Briti kuninglikus mereväes, kus teenisin kommunikatsiooni- ja IT-spetsialistina tuumaallveelaevadel, miinijahtijatel, INVIVCIBLE klassi lennukikandjatel ja RIVER-klassi patrull-paatidel. Aastal 2009 lahkusin kuninglikust mereväest ja läksin tsiviilõpetajana õpetama sõjapidamist, suhtlemist ja avatud lähtekoodiga luuretegevust (OSINT) Norra mereväes. Seejärel anti mulle Norra meremeeste kuningliku komisjoni poolt ülemleitnandi auaste, kui lahinguvõistluse kaptenile ja ka NATO merejõudude 1. rühma staabiülemale. Selles rollis olin ma vastutav viie sõjalaeva koordineerimise eest, et kaitsta laevandust Somaalias piraadirünnakute eest ning koostasin kommunikatsiooni- ja IT-plaane kõigi operatiivvajaduste jaoks.

TTÜ-sse otsustasin tööle asuda mitmel põhjusel, kuid peamine neist oli tingitud üllatavalt soojast tervitusest, mille oskaks sain eelmisel aastal, kui osalesin juhendajana esimesel TTÜ Cyber Security Summer School kursusel. Seda sooja vastuvõttu tugevdasid kõik suurepäraseid sündmused, mida organiseeris Garage48. Minu töö on mind viinud rohkem kui viiekümnesse riiki ja ma võin julgelt öelda, et Eesti pole mitte ainult minu lemmikriik, vaid see, kus olen tundnud tõeliselt teretulnud ja kodus. Olen TTU-le ja Garage48-le selle eest tänulik.

Minu eesmärk konverentsil on tõstada kaks peamist küsimust. Üks on see, et me saame õppida ainult oma vigadest, kui teadvustame neid ja jagame neid nii oma töökeskkonnas kui ka sõpradega. Mõnikord me tahame olla "turvalised" ja kaitstud ning unustame rääkida kuidas suured vahejuhtumid tegelikult toimuvad, mistõttu ei anna võimalust teistele olla ettevaatlikud ja end kaitsta. Ma räägin kolmest suurest vahejuhtumist nii lõppkasutaja vaatepunktist kui ka ohu tekitaja omast.

Teiseks näitan ma, kuidas meil on tõesti vaja juhtimis-, kontrolli- ja kommunikatsiooni parandamist juhtumite käitlemisega seotud probleemide lahendamisel. Toon ka näiteid selle kohta, kuidas mõnikord võib "rohkem tehnoloogiat" tõepoolest kaasa tuua rohkem takistusi, ainult selle pärast et see pole korralikult tehtud.

Iga töö jaoks on vajalik sobiv tööriist, mis viib õige info õige inimeseni õigel põhjusel.

See kõlab palju lihtsamalt kui see tegelikult on ja enamus inimesi käsitlevad seda valesti.

Ja loomulikult räägin ka sellest, mida me saame teha, et tegelikult lahendada probleeme, millega me kokku puutume.