Kuu aega Facebooki dieedil

Logisin end kuu aega tagasi Facebookist välja. Ehkki pean end tugeva enesedistsipliiniga sotsiaalmeedia kasutajaks, kippus sinna minulgi liigselt aega kuluma, sest iga viite taga avanes järgmine ja sekka öeldud sõna tuli kaitsta ning lõpuks leidsin end, ekraanilt pilku tõstes, nii-öelda randa uudistama tulnuna ikkagi ulgumerel lainetemöllus.

Esimene õppetund tuli kohe esimesel päeval. Enda sisselogituna hoidmine on saatanast, sest siis viivad näpud sind paari klahvikombinatsiooniga automaatselt Facebooki kodulehele.

Kui tuli taas parooli ja kasutajanime sisestama hakata, siis tekkis ka hetk endalt küsimiseks, kas mul on selleks ikka praegu aega ja vajadust. See oli kohe abiks.

Otsustest vabaks

Kõige olulisema asjana vabanesin paljudest väikestest otsustest, mida Facebookis tuli pidevalt langetada. Näiteks isegi kui uudisvoos pakutu mind ei olnud köitnud, pidin ikkagi teadlikult otsustama, et "ei, see ei huvita mind".

Kümned sellised mikro­otsused aga nõuavad sama palju energiat ja tahtejõudu kui oluliste valikute langetamine. Ja kui aur tühiste seikade peale enne välja lasta, jäävad oluliste asjade tegemiseks heal juhul järele riismed. Kui sedagi.

Paljud efektiivsed inimesed, juhid ja ettevõtjad on sellest energia jagamise vajalikkusest aru saanud ja korraldavad oma elu ümber.

Nad kannavad näiteks igal päeval samu riideid, et ei peaks garderoobi ees tänase moe pärast särtsu summutama. Või teevad automaatsed ja rutiinsed asjad ära nii-öelda vähem tähtsal ajal autopiloodil, näiteks panevad õhtul valmis järgmisel päeval tööle kaasa võetava toidu, et pääseda selle üle pea valutamisest hommikul.

Piinlik ülestunnistus

Endale tunnistamine, et võrk võtab sinu üle vahel võimust, tuleb raskelt, sest ikka on natuke piinlik ka. Kuidas siis mina nii nõrgaks olen osutunud?

Facebooki-dieet aitab tõele näkku vaadata, sest rattas uhades tundub see uhamine normaalne täpselt selle hetkeni, kui seda kõrvalt vaatama satud.

Midagi ei lähe kaotsi

Alusetu on seejuures hirm, et Facebookist loobudes jääb oluline hulk infost saamata, elu kulgeb sinust mööda ja inimesed muutuvad võõraks.

Vastupidi. Näiteks hoopis rohkem jääb aega heade asjade lugemiseks ja jälgimiseks – valitud uudistekanalid, raamatud, ajakirjad ja ka inimesed. Rahvasummas ju ei püüa iga vestlust pealt kuulata või sellest osa saada.