Aasta Tegija Jaak Vilo: kõik algab inimestest

Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) juhatus leidis, et Jaak Vilo juhtimisel on Tartu Ülikooli (TÜ) arvutiteaduse instituudi ümberkorraldamine ja kaasajastamine käima läinud sellise energia, visiooni ja haardega, mis väärib esiletõstmist. Jaak Vilo enda meelest on tegemist avansina antud tunnustusega.

Järgnevas intervjuus räägib professor Vilo ITuudistele, kuidas Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituut aitab kaasa IT sektori probleemide lahendamisele.

Kuidas kohandus Tartu Ülikool turu vajadusega oma programmi ümberkujundamisel? Millised olid need põhilised tegevused?

Kõik algab inimestest. Ühel hetkel, päris mitu aastat tagasi oli selge, et Eestis ei ole peale toonaste professorite pensionile jäämist uut seltskonda võtta. Ei ole ka vahendeid. TÜ tegi seda, et hakkas üsna agressiivselt välismaalt õppejõudusid sisse tooma. Esimese tõuke andis Hansapangalt saadud commitment ehk kolmeks aastaks pandi meile korralik raha lauale. Selle eest saime tuua välismaalt esimese professori. Meie valik osutus väga heaks. Pärast seda hakkasid muud teemad käima minema - teadusteemad käivitusid, kontsentreerisime õpetust ühendades kaks õppekava ja tegime koos TTÜ-ga (Tallinna Tehnikaülikool) uued rahvusvahelised õppekavad. Praegu on olukord selline, et valdav osa magistriõppest on tegelikult rahvusvaheline. Enamus õppejõudusid on välismaalt. Palju on rahvusvahelisi tudengeid. Mingis mõttes on see veidi üllatuslik, sest kui alguses tuldi Eestisse arstiks õppima või eesti keele ja ajaloo pärast, siis praegu on Eesti IT hariduse sihtriigina üsna atraktiivne. Need ongi põhilised sammud, mis on viimasel aja toimunud.

Kas õppejõud on välismaalased või on ka välismaalt tagasi tulnud Eesti õppejõudusid?

Nii ühte kui teist. On nii välismaalt tagasi tulnud, kui välismaalasi. Nüüd, kus doktoriõpe on paranenud ja üha rohkem inimesi on doktorikraadi omandamas või järeldoktorantuuris, on vaikselt tekkimas kontingent inimesi, kes ka Eesti akadeemilist elu elavdavad. Eestlastest õppejõud on suures enamuses sellised, kes on pikemalt Eestist ära olnud. Samas - 80ndatel/90ndatel oli Eesti akadeemilise järelkasvu taastootmine väga nadi. Kui vahepeal on 25 aastat auk, siis on see päris ohtlik.

Saite tunnustuse ITL-ilt, mis on ettevõtjate ringkond. Kuidas hindate koostööd IT hariduses ettevõtjate ja akadeemilise ringkonna vahel?

Hea, et IT ettevõtjad on märganud, et kõige suurem pidur või pudelikael sektoris on inimesed. Seetõttu on IT sektor hästi toetav IT hariduse suhtes. Eesti IT sektor on jätkuvalt liiga väike, inimeste arvult kaks korda väiksem kui proportsionaalselt USA-s või Põhjamaades. Haritud inimeste mahu kasvatamine on raske tegevus. Kuidas kasvatada proportsionaalselt IT mõju ühiskonnas? Aga see on see, mida IT ettevõtted vajavad ja miks nad IT haridust toetavad. Ja riigile peaks see ka väga hea olema, sest IT sektoris on lisandväärtus kaks korda kõrgem keskmisest.

Kuidas on lood teadmussiirdega, spin-offidega?

Oleme suutnud käivitada TAK-ide (tehnoloogia arenduskeskused) programmid, kus IT sektor on üsna aktiivne. Seal on Eesti IT-firmad, kes varem pole teadus- ja arendustegevusega tegelenud, aga on nüüd endal vastavad tegevused käima pannud. Teame mitmeid edulugusid, kus ettevõte on käima lükatud puhtalt tehnoloogia arendustegevuse pealt - nagu näiteks Zero Turnaround, Plumbr, Guardtime, Cybernetica Sharemindi tooteperekond. Need on Eestis loodud IT tehnoloogia ettevõtted kus on oma panus teaduskompetentsidel. On võimalik müüa kas toodet või töötundi. See ei ole alati nii, et ülikooli inimesed teevad ja kommertsialiseerivad, vaid ülikooli haridustaustaga inimesed suudavad minna ettevõtlusesse ja neid tehnoloogia komponente luua. Lisaks muidugi kümned iduettevõtted, mis pakuvad erinevaid lahendusi – Mobi/Fortumost Transferwiseini.

Kuidas te motiveerite inimesi teaduskonnas/instituudis, et nad seda teeksid?

Rääkimisega. Raha pole ainus motivaator ja seda kahjuks hariduses praegu piisavalt pole ka. Aga ka suhtumise kujundamisega, rääkides asjadest, mis on tähtsad. Tähtis on kvaliteetne haridus, relevantsus, seotus praktilise eluga. Ei saa öelda, et ainult üks aspekt on tähtis, vaid tähtsad on mitmed asjad. Tekib prioriseerimine, et leida see, mis on kõige tähtsam. Tasub teha teadust, tasub teha korralikult kvaliteetset õpet, teadmussiiret, ning aidata kaasa, et informaatika haridus jälle ka koolidesse viia, sest vahepeal see ju suri peaaegu välja. Informaatikaõpetajaid ei olnud ja see muutis IT hariduse arvuti kasutamise oskusi õpetavaks hariduseks. Aga see, et arvutis ise midagi luua, peaks tasapisi koolidesse tagasi jõudma. Et noored saaks aru, mis on informaatika.

Kuidas on olukord keskharidusega – kas gümnaasiumis oleks vaja eraldi informaatikat õpetada?

Esmalt peab õpetajal olema arusaamine, mis see informaatika on, sest on oht, et kui õpetaja ei peaks sellest hästi aru saama, siis ta ei oska õpilasi motiveerida. Ei saa motiveerida öeldes lihtsalt, et see on põnev. Kui on küsimus, kas õpetada halvasti või üldse mitte õpetada, siis mina leian, et pigem üldse mitte õpetada. Parem tulgu siis juba ülikooli ja alustame nullist. Kui aga on võimalik seda koolis hästi teha, siis loomulikult oleks see lastele väga kasulik.

Teisalt olen seda meelt, et kõik lapsed ei pea programmeerimist oskama. Piisab, kui tulevikus töötab selles sektoris 10-15%. Aga võibolla pakub see vähemalt mingit huvi kuni pooltele koolilastele. Neil võiks olla veidikenegi võimalust seda teemat nuusutada.

Mis on instituudi kõige suurem väljakutse lähimatel aastatel?

Oleme paisunud ja meid kummitavad ressursiprobleemid. Korraga on suur ruumipuudus, probleemid heade õppejõudude leidmisega, kui ka raha küsimused – kuidas seniseid ja uusi töötajaid tasustada. Kuhu seda kasvu edasi projekteerida? Eestis oleks vaja muuta atraktiivseks akadeemiline karjäär, et head inimesed valiks õppejõu-teadlase ameti. Siis oleks lihtsam anda ka paremat haridust, mis omakorda kasvatab ka ettevõtete taset.