E-riigi akadeemia juht: meie digilahendusi mobiilis kasutada on pööraselt keeruline

Kui lähme aga näiteks mõne panga portaali – mis on samamoodi Eesti IT-firma tehtud –, siis seal on kõik korras, kinnitas ta intervjuus Äripäeva raadiole.

Ega nüüd sellel e-riigil teab mis häda ei ole. Töötab ikkagi hästi ja kui võrdleme ennast väga paljude teiste maailma riikidega – et mitte öelda kõigi teiste riikidega –, siis on olukord väga hea. Eesti inimesed ja ettevõtted saavad e-teenuste vahendusel ära teha praktiliselt kõik asjad.

Öeldakse, et abiellumine, lahutamine ja kinnisvara ost-müük on ainsad, mida puhta e-teenusena ei saa teha. Kuigi notari juures saab kinnisvara ostmas-müümas käia ka video vahendusel.

Tegelikult on meil asjad hästi, aga me oleme ka natuke enesekriitilised ja räägime seega asjadest, mis võiksid paremini olla.

See on kõik tõesti nii ja peegeldab ka suuremaid struktuurseid probleeme. Minu meelest on üks suurem struktuurne probleem, mis Eesti e-riiki vaevab, et pole aru saadud riigivõimu poolt eelarve vaates, et e-riigi süsteemid ei ole nii, et ükskord teed ja tiksuvad igavesti. Nagu autoga, et kui ostad, pead ka hooldama pidevalt ning mingi aja pärast välja vahetama – muidu muutub see üheks suitsevaks kastiks.

Probleem on selles, et Eesti riigi eelarvest pole e-riigi lahendusi viimase kolme aasta jooksul investeeringute vaates absoluutselt rahastatud. Rahastatud on seda kõike Euroopa Liidu vahenditest. Aga Euroopa Liidu poolt rahastatakse uusi asju, ent vanade ülalpidamiseks ja remondiks raha pole.

Ja siis ongi nii, et me teeme uusi asju, aga vanu ei hoia elus. Infosüsteemide puhul on oluline silmas pidada, et nende tehniline eluiga on maksimum 12 aastat. Seega ei tohiks ükski infosüsteem olla vanem kui 12 aastat, ent Eestis neid paraku on. See on asja üks pool.

Teine pool on aga see, et rääkige mis tahate Eesti e-riigist, ent selle viimase otsa ehk kasutajaliidesega on meil ikka veel raskusi. Põhimõtteliselt kõik töötab, aga ta ei ole väga tarbijasõbralik endiselt ning iga ministeeriumi lahendused on väga eri nägu.

Tulles COVIDi kriisi juurde, siis eks riigimasin on häälestanud end aeglasele arengule – ühe aasta planeerid, teisel hangid ja kolmandal teed. Aga kui kriis koputab uksele, tuleb teisi lahendusi kasutada.

On lihtne ajada kõike riigihangete kraesse, aga seadus võimaldab tegelikult teha hulka kiiremini, paindlikumalt, ka raamhankeid, sealhulgas minikonkursse. See on ka heaoluriigi mõttelaiskus, kuhu meie riigiaparaat – või vähemalt osad jupid temast – on maandunud. Ja natuke ka võimetus oma mugavustsoonist välja tulla ning ette näha, mis juhtuma hakkab, kasvõi kriisi sees.

Siin on mitu poolt. Seni, kuni me teeme oma digilahendused valdavalt arvutiekraani kaudu kasutatavana, jääb mingi seltskond sellest välja, sest vanematel inimestel pole tihtipeale arvutit, kuigi on nutitelefonid.

Eesti digilahenduste front end'i või esiotsa kasutajasõbralikkuse häda on see, et neid mobiilis kasutada on pööraselt keeruline, nõuab teravat silma ja täpset sõrme, mida vanainimestel ei pruugi alati võtta olla.

Teine häda on see, et on vanusegruppe ja võib-olla ka muude tunnuste järgi eristatavaid inimesi, kelleni see pole jõudnud. Neid peaks aktiivselt e-riigi asjadesse kaasama. Meil on ju häid näiteid nagu "Vaata maailma", "Tule kaasa" või mis need toredad programmid kõik olid. Võib-olla peaks neid mingitele vanuserühmadele kordama. Kümne aasta pärast on asi vast parem, sest siis pensioniikka jõudvad inimesed on ilmselt arvutikogemuse juba saanud.

Just kasutajasõbralikkus ja teenuste võimalikult lihtsaks tegemine – pead vajutama vaid paari punast või rohelist nuppu oma telefoniekraanil, et mingit teenust saada – see peaks olema lahendus.

Kui sa lähed täna digiloosse, mida ma huviga kasutan ning mitte ainult vaktsineerimise eesmärgil, siis isegi arvuti ekraanil on mõned kirjad nii peenikesed, kui ma seal oma retsepti taga otsin. Tuleb ikka päris kõvasti vaeva näha juba ainuüksi arvuti ekraanil. Kui ma teen seda oma mobiiltelefonis, on see üsna lootusetu.

Niimoodi tuleks sellele läheneda jah. Tegelikult on need inimesed Eestis kuskil ka olemas. Kui lähme näiteks mõne panga portaali, mis on samamoodi mõne Eesti IT-firma tehtud, siis seal see kõik on olemas. Nii et ei tea.

Ma olen mõnel korral sellest ka riigi infosüsteemi ameti inimestega rääkinud. Nad ütlevad, et kogu aeg üritavad, seal aga vahetatakse meeskondi, võetakse eksperte, ent probleem on ikka nagu kuukivi all peidus. Vähemalt üritatakse.

Ka ei suudeta kokku leppida ühist väljanägemist riigi teenustele eri asutuste vahel. Iga asutuse lahendus on erinev, mitte küll halb alati. Aga see ei taha õnnestuda.

Hea näide on näiteks transpordiameti portaal, kus juhiloa vahetamine on lihtne ja selge ning sammude kaupa sulle ette öeldud. Aga on ka teisi ja väga halbu näiteid, mida siinkohal ma välja tooma ei hakka.

Siin on mitmesuguseid lahendusi. Riigi üks idee on üldse olnud detsentraliseerida teenuste osutamine, et see poleks ainult riigisektori pädevus, vaid seda võiks ka erasektorile anda. Intellektuaalselt huvitav idee ja kindlasti tasub seda arendada.

Kindlasti on ka kunstmõistuse ehk tehisintellektiga seotud võimalusi päris palju. Just nimelt teenuste proaktiivsemaks muutmiseks. Täna me peame enamikku teenustest taotlema.

Näiteks kui juhiluba aegub, siis saan küll teate selle kohta, ent pean ikkagi minema uut luba taotlema. Võib-olla peaks tulema mu mobiili riigiportaali teade, et "Hannes, su juhiluba on aegumas, kas soovid uut?". Vajutan vaid jah-nuppu ning edasi võiks kõik juba automatiseeritult toimuda.

Kindlasti on riigis mitmekümne aasta jooksul kogunenud hästi palju andmeid meie inimeste ja ettevõtete kohta. Nende baasil võiks me suuta paremini prognoosida inimeste vajadusi ning neile seda ka öelda.

Just niisuguste suurandmete parem kasutamine e-teenuste osutamiseks ja planeerimiseks võiks olla nähtamatum osa e-riigist. See võiks olla suunaks, kuhu me peame vaatama. Samuti omavalitsuste teenuste digitaalseks muutmisel on hästi palju ruumi.

Nii et on niisuguseid nähtamatuid asju ning nähtavaid asju, mida kindlasti võiks teha. Õnneks olen viimastel aegadel ka Eesti tippjuhtidega palju kokku puutunud ning võin öelda, et ametkondades on valmisolekut palju. Võib-olla oleks vaja rohkem koordineerimist ja selgitamist, kuidas seda asja teha.

Samuti riskijulgust rohkem, katsetada esialgu, vajadusel ka eksida ja siis paremini teha. Ei ole mõtet tormata igasugu IT-lahenduste puhul kohe riigihankesse ning välja mõelda, mis see süsteem siis on, mida me kolme aasta pärast tahame. Pigem piloteerida-eksperimenteerida väiksemas mahus ning siis vaadata, mida meil tegelikult vaja on. Siis otsustada, mida meil tegelikult vaja on.

Ei tasu heituda jah. Sel mõtlemisel peaks olema perspektiiv, et kuidas me saame oma igapäevase elu ja töö lihtsamaks teha. Kuidas tehnoloogia muudaks selle kõik lihtsamaks, et me ei peaks mingite rumalustega tegelema ega aega kulutama mõttetule väljade täitmisele, vaid et kõike öeldakse nagu meeldetuletuse vormis, ja sa saad asjad ära teha.