Miks kasutada IT-arenduse hankel raamlepingut?

Raamleping on ühest küljest paindlik mehhanism, mis arvestab elu dünaamilisust hankija vaates, teisalt on tegemist suletud süsteemiga.

Raamlepingu mugavus seisneb selles, et hankija ei pea igal eelarveaastal IT-hangetele igakordselt uut hanget tegema, vaid summeerides nelja aasta eeldatavad kulud, saab ühe suure hanke teha kord nelja aasta jooksul.

Suured raamlepingud võivad olla paljudele pakkujatele atraktiivsed, kuna võimaldavad stabiilsust neljaks aastaks, lubades pikaaegses suhtes tundma õppida tellija eripära ja vajadusi ning andes raamlepingu partnerile arvestatava kogemuse referentsobjekti näol.

Hankijale on raamleping paindlik, kuna võimaldab hankijal olla oma tegevuses agiilsem, tellides IT-arendust vastavalt dünaamiliselt muutuvatele ja tekkivatele vajadustele minikonkursiga, millele ei kehti muidu hankemenetlusele iseloomulikke keerulisi bürokraatianõudeid (nt sõltumata minikonkursi eeldatavast maksumusest ei pea esitama hankepassi).

Ka ei pea hankija raamlepingu kogu eeldatavat maksumust n-ö täis ostma, vaid osa mahust võib jääda kasutamata, mis jällegi on hankijale paindlik.

Raamleping on suletud süsteem selles tähenduses, et raamlepingu partnerite arv ei saa raamlepingu vältel suuremaks muutuda: kes esialgsele raamlepingule pakkumust ei esitanud, see hiljem juurde lisanduda ei saa. Minikonkursitel raamlepingu kehtivusajal saavad osaleda algsed, raamlepingu hankes pakkumuse esitanud pakkujad.

Raamlepingu kui suletud süsteemi teine tunnus on see, kui algse lepingu hankes on nn suletud tingimused, mille muutmist ei ole hanke tingimustes või raamlepingu projektis ette nähtud. Näiteks kui raamlepingu pakutud ühikuhinnad on nn maksimaalsed hinnad, mis on fikseeritud terveks raamlepinguks või raamlepingu esimesteks aastateks.

Suletud tingimused, kui need ei ole piisavalt hästi läbi mõeldud, võivad hankijale kätte maksta. Peamine põhjus, miks IT-arenduse raamlepingud "hanguvad" poole raamlepingu kestuse ajal, on see, kui raamlepingus ei ole ette nähtud mehhanismi ühikuhindade perioodiliseks aga ka sporaadiliseks ümber vaatamiseks.

Kui raamlepingu poole elueal on turuhinnad ammu ületanud raamlepingujärgsed ühikuhinnad (nt arendusmeeskonna ühe või teise rolli tunnihinna), aga raamlepingu kvalifitseerimistingimused ja vastavustingimused on näinud ette teatud kõrged hariduse ja töökogemuse nõuded meeskonnaliikmele, siis ei saa hankija aktsepteerida ega raamlepingujärgsed pakkujad pakkuda nõutust väiksema kvalifikatsiooni või kogemusega meeskonnaliiget, et pakkuja saaks mõistliku kasumlikkusega toime tulla olemasoleva maksimaalse ühikuhinnaga.

Selge on ka see, et raamlepingujärgsed pakkujad ei pea olema huvitatud raamlepingu elueal võimaldama hankijale tunnihinnast väiksemaid ühikuhindu, millega pakkuja jookseks minikonkursside täitmisel tööjõukuludega kahjumisse.

Eelnevast järeldub, et hankijad peaksid oma tulevaste IT-hangete lepingute kavandamisel asetama suuremat rõhku sellele, et raamlepingus on võimalikult vähe suletud tingimusi ja et võimalikult detailsed hankija vajadused saaksid olla seatud konkreetsetel minikonkurssidel. Sellisena vastaks raamlepingu ülesehitus ka oma mõistele, kus esmalt luuakse hästi hõre raam ja konkreetsele arendusporjektile vastav meeskonnarolli kvalifikatsiooni rangusaste oleks alles minikonkursi tingimus.

Ka ühikuhindades võiks kasutada mehhanismi, kus hankija omal soovil võib pisteliselt lubada n-ö tavapärasest x% võrra kõrgemat kampaaniahinda mõnel minikonkursil, kui hankijale on turu-uuringust tulenevalt eelnevalt teada, et raamlepingu maksimaalne ühikuhind on antud arendusprojekti keerukust ja riske arvestades raamlepingupartneritele ilmselt ebaatraktiivne hetke turusituatsioonis.

Tule Deloitte´i advokaadi, riigihangete seaduse ühe autori Kristiina Kaarna nõuandeid ja selgitusi kuulama veebiseminarile, mis toimub 27. mail ning on registreerunuile järelkuulatav kolme päeva jooksul.