Soome idufirmad vaidlevad sarnaste äriideede pärast

ResQ Club ja Lunchie on mõlemad Soomes loodud teenuseplatvormid, mis aitavad päästa restoranidest toitu, mis on päevasest toitlustamisest üle jäänud. Mõlemal juhul on tegemist iPhone’i ja Androidi põhise äpiga ning interneti browseris toimiva teenusega, mille abil tarbijad saavad tellida restoranidest, kohvikutest ja pagaritöökodadest samal päeval valmistatud toitu normaalhinnast soodsamalt. Mõlemad ettevõtted on asutatud Soomes ning ResQ Club on oma tegevusega laienenud ka Rootsi, Saksamaale, Hollandisse. 16. augustil 2016.a. alustas ResQ oma tegevusega ka Eestis.

Sageli peavad idufirmade asutajad oma toote kohta tagasiside saamiseks tutvustama oma ideed väga paljudele isikutele enne, kui nad oma toodet arendama hakkavad. Seda tehakse idee testimiseks, tagasiside ja kasutaja vaate saamiseks, et mitte ehitada midagi, mis on juba olemas või mida keegi ei vaja. Kuid alles hiljuti tekkis Soomes kahe idufirma vahel suur konflikt, sest uus idufirma loodi endise töötaja poolt väidetavalt tööandja ärisaladust ära kasutades. Arctic Startup veebileheküljel selgitatakse, kuidas nende arusaamade kohaselt selline olukord tekkis. ByteBuffeti juhatuse esimees Niko Vähäkuopus süüdistas oma endist töötajat ja praegust ResQ tegevjuhti Tuure Parkkineni äriidee kopeerimises. Taolise olukorra tekkimisele aitas kaasa asjaolu, et äriideed kui sellist ei ole võimalik eelnevalt kaitsta. Ideed tuleb enne rakendada ning kaitsta saab alles rakenduse tulemusi. Parkkinen lõi teenuse, mille arendamise kallal ta varem Niko Vähäkuopuse ettevõttes töötas. Parkkinen kuulus Vähäkuopuse ettevõttes Lunchie arendusmeeskonda, kuid seda vaid suulise töölepingu alusel. Lunchie jaoks muudabki olukorra keeruliseks see, et Parkkineniga ei sõlmitud allkirjastatud lepingut konkurentsikeelu kohta, kuigi nendest tingimustest oldi temaga räägitud.

Sarnaselt Eesti õigusele, on ka Soomes võimalik sõlmida tööleping suuliselt, kuid lepingu tingimuste tõestamine on sellisel juhul palju keerulisem. Seepärast soovitataksegi sellised tingimused alati sõlmida kirjaliku lepingu alusel. Alati on lepingu sõlminud pooltel kindlam tunne, kui nende vahel on sõlmitud kirjalik leping, mis tõendab poolte vahel sõlmitud tingimusi. Töölepingu seaduse § 4 lõike 2 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, kuid see loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Sellest tulenevalt on tööleping sõlmitud isegi juhul, kui töötaja asub tööle, kuid selle kohta pole vormistatud kirjalikku dokumenti. Eestis suulise töölepingu sõlmimist ning selle lepingu olemasolu tõendamist on põhjalikult analüüsinud ka NJORD Advokaadibüroo vandeadvokaat Triinu Hiob. Kuna kirjaliku dokumendi vormistamine on eeskätt tööandja kohustus, siis oleks Vähäkuopus pidanud tekkinud olukorra ennetamiseks sõlmima Parkkineniga kirjaliku töölepingu.

Arctic Startup andmete kohaselt, kui ResQ käivitati, siis polnud Lunchiet veel avalikustatud, sest Lunchie meeskond polnud veel oma toote arendamisega valmis. Seepärast tuleks antud vaidluses ka analüüsida, kas toodet, mida pole veel olemas, saab üldse kopeerida või kasutada inspiratsiooni allikana. Samuti võttis Parkkinen Vähäkuopuse ettevõttest lahkudes kaasa ka tema kliendid, kellega ta leidis kontakti juba siis, kui ta Lunchie arendamise juures töötas. Nii kliendid kui ka tarbijad ei saanud kahe teenuseplatvormi erinevustest aru kuivõrd Lunchie ei olnud oma toodet veel lansseerinud. Parkkinen väitis, et tooted on erinevad, aga nentis ka, et ta oli saanud Lunchielt inspiratsiooni oma toote arendamiseks.

Äris on konkurents paratamatu ja üldjuhul pole selles ka midagi halba. Ühelt poolt on idufirmade maailmas tavaks alati oma ideid jagada ja keegi suudab selle üle võtta ning rakendada tulles turule kiiremini ja paremana, kui algset ideed omanud ettevõte. Teisalt, kui keegi, kes otseselt teeb teise ühingu alluvuses tööd, võtab kliendid oma uude ühingusse kaasa ja müüb neile identse toote/teenuse, siis on endise tööandja huvisid kindlasti rikutud ning ärisaladust ära kasutatud. Kuna kirjalikku lepingut ei olnud ning suulise lepingu sisu ja tingimused olid ebaselged, siis jäi Lunchiel üle vaid seadusele loota. Lunchie tegi avalduse politseile Soome kriminaalseadustiku ärisaladuse ebaseaduslikku avaldamist kriminaliseeriva sätte (Soome kriminaalkoodeksi 30. peatükk 5. jagu) alusel. Avaldus võeti menetlusse ning politsei hakkas ka väidetavat kuritegu uurima. Eestis reguleerib ärisaladuse õigustamatut avaldamist ja kasutamist karistusseadustiku § 377, mille järgi on karistatav isikule seoses töö- või ametiülesannetega teatavaks saanud ärisaladuse kasutamine ilma ettevõtte loata ärilisel või kahju tekitamise eesmärgil.

Autor: Katrin Sarap NJORD advokaadibüroo partner ja vandeadvokaat Gertrud Sein NJORD Advokaadibüroo praktikant