Allan Lepik ehitab Nepalis TeliaSonerale internetivõrku

Lepik tunnistas Elioni kliendilehes Lahendus, et midagi nullist teha on palju põnevam kui olemasolevat arendada.

Kuni möödunud aastani oli Lepiku tööks Elionis tootearendus, kliendirahulolu ja hiljem ka fiiberoptilise tehnoloogia väljaehitamine. Mullu külastas aga Eestit Euraasia B2B meeskond, kellele Lepik tegi esitluse Eesti Telekomi internetiärivaldkonna hetkeseisust ja plaanidest. Juba samal õhtul tehti talle ettepanek minna Nepali sama valdkonda juhtima ja viieminutilise mõtlemise järel arvas Lepik, et miks mitte. Ta teadis vaid, et seal kaabliga internetti ei pakuta, aga soov selleks on. Nädal hiljem helistati talle Istanbulist ja kaks kuud hiljem maandus ta juba Kathmandus.

„Ma ei ole iseloomult väga kalkuleerija tüüpi ja kui mõistus ütleb, et tegemist on ülilaheda asjaga, suudan mõne minutiga otsuse teha. Põhiline murekoht oli aga, et lepingut pakuti vaid kolmeks kuuks, kuid teadsin, et nii väikse ajaga internetiäri püsti ei pane. Nii juhtuski ja praeguse seisuga olen Nepalis kindlasti 2015. aasta lõpuni,” rääkis Lepik.

Ta töötab TeliaSonera gruppi kuuluvas mobiilsidefirmas Ncell, mis on Nepali suurim ja kontserni kasumlikem ettevõte, kus töötajaid on 500, kliente 11 miljonit ja keskmine tulu inimese kohta neli USA dollarit. Väliseksperte on Ncellis 14 – Ungarist, Hollandist, Türgist, Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Ukrainast, Leedust, Moldovast ja Rootsist. Ettevõtte soov on hakata Nepalis pakkuma kaabliga internetti ja Lepiku vastutusalaks ongi selle ärivaldkonna ülesehitamine ja juhtimine.

„Oleme valinud võrgupartnerid, töötanud välja toote ja protsessid ning rajanud testvõrgud nii Kathmandusse kui ka suuruselt teise linna Pokharasse ja ühendanud juba 25 äriklienti,” tutvustas Lepik. „Järgmise sammuna hakkame Kathmandus võrku laiendama ja loodetavasti jõuame juba tänavu ühendada paarsada äriklienti ja järgmisel aastal astuda erakliendisegmenti. Olen saanud Elionis õpitut väga palju ära kasutada ja tõttöelda oli esimesest päevast selge, mida ja kuidas vaja teha on, aga siin ei liigu asjad lihtsalt nii kiiresti. Mõnes mõttes on see mulle justkui 14 aastat ajas tagasi minek, sest Elion hakkas internetti pakkuma 2000. aastal.”

Esimest tööpäeva meenutades muigas Lepik, et sisseelamisaega talle ei eriti ei jäetud – kell 6.50 maandus lennuk ja kell 10 oli ta juba kontoris äriplaani kokkupanekul, millele järgnes selle tutvustus juhatusele. Nii kujunes esimene tööpäev, nagu ka kõik järgmised, 14 tunniseks, sest tulemusi oodati kohe ja kõik pidi valmis saama juba eile. Alles nüüd, kui projekt on liikuma hakanud, on Lepikul tekkinud aega jooga, jalgpalli ja mägedes matkamise jaoks.

Kolm vajalikku õppetundi

Kõige keerulisem oli uuel töökohal Lepiku meelest aru saada projekti tegelikust seisust ja kuidas teha kõigile selgeks, millises suunas minnakse. „Väga oluline oli ennast nähtavaks teha. Istusin esimesed kaks nädalat enda korraldatud koosolekutel üksinda, enne kui mõistsin, et nii ei saa jätkata. Kurtsin muret CTO-le, kelle üsna kurjade kirjade peale hakkasid inimesed lõpuks koosolekutel käima.”

Teine õppetund oli see, et kontrolli alati kõik kaks-kolm korda üle, sest nepallase vastus on alati, et kõik on hästi – nende usk ei luba lihtsalt negatiivselt vastata. Kolmas kogemus oli, et kui keegi võtab seal mingi asja tegemiseks vastutuse, teeb ta enda osa küll ära, aga teiste tegemised ei ole tema rida.

Lepik rääkis, et võõramaalasel on alguses väga raske sealse kaosega kohaneda, kuna kõik tundub toimivat väga kaootiliselt ja reegliteta. „Alguses ikka kiputakse korda looma, aga võin öelda, et see on mõttetu: sa kas kohaned süsteemiga või lahkud.” Ka teda häiris kohalike liiga vaba ja muretu suhtumine töösse, ent nüüd on ta õppinud ootama ja kannatama ning mõistnud, et mõned asjad võtavadki siin rohkem aega. Näiteks taotleb ettevõte kohalikult energiaametilt luba postide kasutamiseks, et saaks internetivõrku rajada, kuid siin puudub ju igasugune regulatsioon, kuidas seda teha ja millal nad midagi väljastama peavad. Tuleb lihtsalt oodata ja loota.

Elionis töötavad inimesed oskavad aega paindlikult kasutada, sest meil loeb lõpptulemus, mitte kontoris istutud aeg. Samuti peab Nepalis leidma ise endas motivatsiooni tegutsemiseks ja ennast analüüsima, sest sealsed inimesed annavad reeglina ainult positiivseid hinnanguid. Mis Lepikule aga väga meeldib, on tore Nepali seadus, et ettevõte peab osa oma kasumit töötajatega jagama. Väga positiivne on ka üksteisest hoolimine ja kokkuhoidmine: kui üks töötaja vallandati, esitasid Ncelli töötajad juhatusele ühisprotesti ja käisid nädal aega tööl, mustad lindid käe ümber.

Täiesti teine kultuur

Kummalisi asju on Nepalis palju ja alustada võib juba Nepali kalendrist, mille järgi on näiteks praegu aasta 2071. Tööpäevi on nädalas kuus, kuid selle põhjuseks on ligi 40 festivalidest tingitud vaba päeva aastas. Ncell töötab siiski esmaspäevast reedeni.

Elatustase on Nepalis väga madal: Kathmandus on keskmine palk 90 dollarit ja väljaspool seda veelgi madalam. Puuduliku taristu tõttu tuleb näiteks 200 km teelõigu läbimiseks varuda u 7 tundi ja mobiiliäri toimib ainult ettemaksuga, sest aadresside puudumisel ei oleks kellelegi kuhugi arvet saata. Suur on ka elektriprobleem ja talvel on perioode, kus elektrit pole 12 tundi ööpäevas ja kui õhtul generaator kolmeks tunniks sisse lülitatakse, peab jõudma selle ajaga kõik majapidamistööd ära teha.

„Isegi kui valitsusel on projektide elluviimiseks raha, siis puudub neil kompetents, tehnika ja teadmised. Valitsuse algatatud 15 suurprojektist oli ainult üks graafikus! Olles veevarude poolest maailmas teisel kohal, pole valitsusel raha hüdroelektrijaamade rajamiseks. Samuti puudub jäätmekäitlussüsteem, mille tõttu ei tule kraanist puhast joogivett, linnasisesed jõed on reostatud ja pole ka korralikku kanalisatsiooni,” rääkis Lepik. Aga kui sõita Kathmandust 20 km välja, näeb Nepali tegelikku ilu – mäed, mägijõed, džungel ...

Kuigi Nepalis elab 30 miljonit inimest, kellest 80% on hindud ja 10% budistid, on riigi pindala Eestist ainult kolm korda suurem. Lepik lisas, et igapäevases suhtluses ei paista religioossus välja, aga üldiselt võetakse iga festivali väga tõsiselt, sest kõigil neil on mingi tähendus ja sellest tuleb aru saada. Nendel päevadel hilinevad inimesed tihti tööle, sest vaja on templist ja lähedasemate pereliikmete juurest läbi käia.

„Kindlasti ei rutta nepallased pärast tööd pubisse õlut jooma või sporti tegema, vaid eelkõige minnakse koju ja ollakse koos pereliikmetega. Väga palju usaldavad nad oluliste otsuste tegemisel astrolooge – näiteks abiellus üks kolleeg kell kaks öösel, kuna nii soovitati,” jutustas Lepik, kes enda sõnul on alati olnud seiklushimuline ja uute väljakutsete otsija ning on leidnud Nepalis interneti loomises suure väljakutse. „Mul on käinud külas sõpru, kes ütlevad, et nad ei suudaks sellises riigis töötada. Et siin õnnestuda, peab võtma initsiatiivi enda kätte, olema väga süsteemne ja tegema pidevalt topeltkontrolle.”