Kui seda ei tee Eesti, teeb seda keegi teine

Kujutlegem, et kuue aasta pärast veebruaris kirjutavad Tesla elektriauto leiutaja Elon Musk, režissöör Quentin Tarantino ning Jaapani kirjanik Haruki Murakami Eesti presidendi Facebooki seinale õnnesoovid vabariigi aastapäevaks. “Kuigi ma ei ela Eestis, ja peamiselt olen ma siiski jaapanlane, tunnen ma juba mitu aastat, et Eesti on natuke minu maa ka,” kirjutab Murakami, kellel on Eestis investeerimiskonto ning kes kasutab sarnaselt sadade tuhandete teiste inimestega rahvusvaheliseks asjaajamiseks Eesti riigi antud digitaalset identiteeti.

Selline uus edulugu tooks Eestile rahvusvaheliselt tuntust ja suurendaks pehmet turvalisust. Riigikassasse laekuks rohkem raha tänu miljonitele maksvatele klientidele, kes samas ei kasutaks meie riigi füüsilist infrastruktuuri või loodusvarasid.

Eesti majandus on otsinud tükk aega uut suunda. Me püüdleme oskuste poole, mis ei oleks vaid lihtsakoeline transiit poliitiliselt keeruka Venemaa ja Lääne vahel ning tahame leida midagi, mis tooks rohkem kasu kui allhanke tegemine meist rikkamatele.

Lubage, et küsin ühe lihtsa Mnemoturniiri stiilis küsimuse: “Enamik maailma kõige väärtuslikematest ettevõtetest on registreeritud ühes kindlas kohas. Kus?” Vastuseks on USA Delaware'i osariik, kes on suutnud enda juurde meelitada Apple'i, Google'i, Coca-Cola, aga ka meie oma Grabcadi. Põhjuseks, miks firmad ennast seal registreerivad, ei ole eelkõige madalad maksud või asukoht, vaid usaldusväärne äriseadustik.

Asukoht ei ole tähtis. Apple ja Google tegutsevad füüsiliselt Silicon Valleys, Coca-Cola tegelik kodu on Atlantas, Grabcad on Eestis. Aga samal ajal on nad kõik ka seotud Virumaa suuruse Delaware'iga. Osariik hakkas teadlikult „ettevõtluse paradiisi“ ehitama üle 100 aasta tagasi ning selle tegevuse kaudu saadav frantsiisimaks moodustab siiani viiendiku osariigi tuludest.

Delaware'iga sarnaseid lugusid on mitu. Lugusid, kus piirkond või väikeriik on suutnud õigete otsuste ja parema keskkonnaga enda külge meelitada suurel hulgal kapitali. Šveitslased tegid läbimurde aastal 1934, mil uue pangandusseadusega muudeti panga ja isiku vaheline suhe sama salajaseks kui arsti ja patsiendi suhe. Viimastel aastatel on Šveits küll olnud sunnitud pangasaladuse reegleid lõdvemaks muutma, kuid edu on juba saavutatud. Šveitsi tehtut kopeerisid Luksemburg ja Lichtenstein, kes on samuti, hoolimata oma riigi väiksusest ja loodusvarade vähesusest, suutnud kasvatada elanikkonna heaolu ja säilitada oma riigi kultuuri.

Praegu on Eestis 1,3 miljonit inimest ja umbes 70 000 ettevõtet, kellest aktiivselt tegutsevad umbes 30 000. See on väike turg. Majandusruum, kus meie inimesed ja ettevõtted peamiselt tegutsevad, on tänu Venemaa sündmustele viimase poolaasta jooksul pigem kahanenud kui kasvanud. Samas, ilma tulubaasi suurendamiseta ei ole võimalik tõsta elanike elukvaliteeti. Vaja on rohkem inimesi ja ettevõtteid, kes kõik panustaksid Eesti majandusse.

Mis on võimalikud lahendused?

Variant 1: Orgaaniline kasv. Rohkem lapsi tähendab suuremat elanikkonda. Egiptuses kasvab elanikkond igas kuus 100 000 inimese võrra, aastaga üle miljoni. Üks aasta ja üks Eesti täis inimesi juures. Eestis rahvaarv ei kasva, vaid kahaneb, millesse oma panuse annab väljaränne. Seega orgaaniline kasv ei anna kiiret tulemust.

Variant 2: Immigratsioon. USA, Saksamaa, Inglismaa näitel saab täiendavate töökäte sissetoomisega oluliselt parandada majanduse konkurentsivõimet ja suurendada tulubaasi. Eestis on võõrtööjõu sissetoomine limiteeritud, kuid isegi elamislubade müügi skandaali ajal ei jõutud maagilise numbrini 1200. Aga isegi kui jõuaks, ei oleks sellest palju abi, kui koos väljarändega kaob 5000 inimest aastas. Arvestades, et Rootsis ja Soomes on sotsiaalsed garantiid immigrantidele oluliselt paremad, siis sellel laiuskraadil oma atraktiivsust suurendada on Eestil pea võimatu ning isegi kui meie tahaks, ei taha immigrandid meile tulla.

Mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Oma majandusruumi ja kliendibaasi suurendamiseks vajame olulist murrangut – üleminekut, mis viiks ühelt kvaliteedilt teisele. Vajame uutmoodi mõtlemist, mis ei ole enam regionaalne, vaid globaalne.

Delaware'i algne eesmärk oli meelitada New Yorgi ettevõtteid, kuid tulemus sai kokkuvõttes nii hea, et nüüd kasutavad nende õigusruumi mitte ainult Ameerika, vaid ka Eestist pärit ettevõtted. Šveits ja Luksemburg sihtisid esialgu vaid Lääne-Euroopat ja nüüd teenindavad kogu maailma. Nad kõik mõtlesid ja tegutsesid sihipäraselt oma keskkonna parandamise nimel ja said aru, et nende kliendid ei pea ennast füüsiliselt asukohaga siduma, kui neil kuskil mujal on parem-mugavam-soodsam.

Teisi riike kopeerida pole mõtet, kuid Eestil on omad eelised. Nii erasektor kui avalik sektor on viinud enamuse oma teenustest digitaalseks ja veelgi olulisem: asukohast sõltumatuks. Riigiga digitaalse asjaajamise võimalused – e-pangandus, maksuamet, digitaalne identiteet ja allkiri – need on vaid mõned näited, kuidas igapäevategevused on muudetud mugavaks. Piisab vaid mõni kuu välismaal elada, kui saad aru, kui suur on kontrast asjaajamise lihtsuses võrreldes Eestiga.

Turvalise digitaalse identiteedi ehk e-residentsuse jagamise kaudu inimeste ja ettevõtete liitmine oma teenuste ja majandusruumiga on Eesti võimalus. Juba täna on näiteks koostöö Jaapaniga selgelt välja toonud, et vajadus Euroopa Liidus (NB! mitte ainult Eestis) usaldusväärselt ja probleemivabalt asja ajada on suur. Eesti saaks siin olla abiks.

E-residentsuse eelregistreerimisel avaldas nädal tagasi kõigest 24 tunni jooksul üle 6000 isiku (168 riigist) soovi saada e-eestlaseks. Suurem osa neist panid end kirja sellepärast, et see on lihtsalt nii cool, nad ei osanudki kohe öelda, mis neile sellest kasu võiks olla. Arusaadav. E-residentsusega seotud riski- ja ohustsenaariumeid on märgatavalt lihtsam konstrueerida, kui otsida vastust, mis sellest kaardist kasu võiks olla. Kuid meenutagem, et Eesti ID-kaartki ei pakkunud alguses just palju kasutust ning hirme nähti rohkem kui võimalusi. Ometi, koos kasutajatega tulid ka ideed.

Tahe kasvada on Eestis olemas. Ja seda mitte ainult start-up'ide maailmas, vaid ka juba väljakujunenud sektorites nagu näiteks finants ja telekommunikatsioon. Huvi globaalseks minna on suur ning ka riik on valmis keskkonna parandamise nimel vaeva nägema. E-residentsus ehk usaldusväärne digitaalne identiteet on siinkohal võti uude maailma. Kuid see maailm selle ukse taga vajab loomist. Võtmest üksi ei piisa, vaja on ka maailma parimat majanduskeskkonda.

Eestil on terve põlvkond noori ettevõtjaid, kes ajavad globaalset äri ja on näinud erinevate piirkondade, seadusruumide, ettevõtete edulugusid. Seome nende mõtted vanemate tegijate elukogemusega ja anname uutele ideedele võimaluse.

Justiitsministeerium teeks koostöös eksportööride ja start-up liidrite klubiga uue äriseadustiku, Siseministeerium tagaks julgeoleku, rahandusministeerium mõtleks välja e-residentite jaoks motiveeriva maksupoliitika, ettevõtjad looksid uusi teenuseid, kultuuriinimesed aitaksid jutustada lugu jne.

Sellel teekonnal on palju riske ja nendega peab tegelema, kuid Eesti digitaalsel ühiskonnal on täna võimalus muuta maailma, kui me seda ise tahame. See kõik ei juhtu mõne kuuga – see peab olema aastatepikkune sihipärane töö, kuid kõige selle ühistöö tulemusena saaksime hüppeliselt suurendada oma majandusruumi, samas lahjendamata oma kultuuri ja kaitstes oma keelt.

Meil ei ole palju ideid, kuidas teha Eestit suuremaks. E-residentsus ja seda toetav avatud majandusruum võib olla meie võimalus. Aeg on muuta maailma ja näidata selle käigus, et ka Eesti võib olla oluliselt laiem kui tema tänased piirid.