Infoajastu vajab multitalente

Kui infotehnoloogia inimestega on tegeletud jõuliselt, sest vajadus nende järele on olnud Eestis suurem, siis informaatikud on jäänud pisut tagaplaanile. Täpsemalt siis need inimesed, kelle haridus on ühendanud endas nii koodikirjutamise, robootika, inseneeria, digimeedia, küberohutuse, agiilsed arendusmeetodid ja veel palju muud. Midagi pole teha, uus infoajastu vajab koolitatud multitalente.

Kuna internet kolib kõikjale ning räägime juba aastaid asjade internetist, siis vajadus laialt mõtlevate ja nägevate inimeste järele kasvab absoluutselt igas sektoris – transpordist toidutootmise ja prügiveost lennunduseni. Nüüd ongi Tallinna Ülikool tulnud välja täiesti uue õppekavaga, et koolitada informaatikaõpetajaid, kes hakkaksid huvi valdkonna vastu inimestesse süstima juba väga varakult.

„Globaalne surve koolitatud spetsialistide järele on väga suuresti kasvanud, kuna tark- ja riistvara levib aina enam kõikjale. Ükski valdkond ei jää puutumata. Nüüd ongi siis koolide ülesanne seda survet rahuldada. Kuid kindlasti on hetkel trend selliste inimeste suunas, kes selles tark- ja riistvara keskkonnas suudaksid mõelda äriliselt, näha laiemat pilti kõigest sellest, mis selles valdkonnas toimub. Ehk siis mitte vaid insener või koodikirjutaja, vaid laiema pilguga ekspert,” räägib tarkvaraettevõtte Net Group innovatsioonijuht Siim Lepisk.

Kas see tähendab, et kuulus „patsiga poiss” on läinud ajalukku? Lepisk leiab, et vaja on igasuguse profiiliga inimesi, ka neid, kes on pigem tagatoas koodi kirjutamas. Aga mida innovatsioonijuht rõhutab, on empaatia, mis on saanud ka IT-valdkonnas uueks märksõnaks. Siinses kontekstis tähendab see eksperdi oskust olla tõlk kliendi ja koodikirjutaja vahel, kuid mis peamine – mõtestada kõikide asjaosaliste jaoks nende tööd, mida püütakse saavutada, kuidas peaks see käima tehniliselt ja mis on see eesmärk, mida püütakse saavutada, või probleem, millele otsitakse lahendust.

„Just see empaatia tõstab ka inimese väärtust ettevõtte silmis, väärtuspakkumise raames. Kuid selge on see, et iga organisatsioon vajab erineva profiiliga, kohanemisvõimega töötajat. Pangas on töö ja vajadused teised kui näiteks klassikalises IT-ettevõttes. Teisalt on seda laia profiili ja ka kohanemist vaja, kuna pidevalt tuleb sektorisse juurde uusi ameteid, mida veel aasta, rääkimata siis viis aastat tagasi ei olnud. Näiteks chatbot’i treener. Või ka üldine suurem digitaliseerimise laine,” selgitab Lepisk.

Digitaliseerimine läks suure hooga käima koroonaajal ja hetkel tegeletakse sellega laialt igas valdkonnas. Eriti kuumaks on läinud olukord valdkondades, mis automatiseerivad, et vabaneks inimtööjõud tegema midagi muud. Kui vaadata viimaste aastate IPOsid, siis on need kõik seotud automatiseerimisega.

Lepisk toob näitena putukaid proteiiniks kasvatava Eesti ettevõtte BugBox, mis on viie aastaga mehaaniliselt tootmiselt liikunud poolenisti infotehnoloogilisse tootmisse, sest ühe kilgi eluiga mõõdetakse 50 000 erineva markeri alusel. Kõik selleks, et veelgi paremini mõista putuka elu ja kasvatada teda targemalt, efektiivsemalt. Võiks arvata, et mida on putukatel pistmist IT-ga, kuid tundub, et väga palju.

„Hea näide on ka meiega koostöös loodud Elsavie soolebioomi mõõtmise lahendus, kus meie osa oli mõelda välja, kuidas seda toodet maailmas veelgi kasulikumaks ja kättesaadavamakas muuta. Täna saab teha bioomitesti ja selle alusel palju head infot, millest tekib teadmine oma seedimise kohta. Nüüd ongi meie asi panna see toimima targalt, lisades süsteemi võimaluse hinnata toidupiltide järgi toidu sobilikkust konkreetse inimese bioomile ja nii edasi. Äpp, mis suunab inimesi päris info alusel paremini sööma,” räägib Lepisk.

Enamasti kõik infotehnoloogiat õppinud ja selles valdkonnas tegutsevad inimesed said oma alguse lapsena arvuti ees veetes, informaatikud aga võtsid selle kõrvale kätte ka jootekolbi. Ehk siis enamasti on huvi valdkonna vastu tekkinud juba varajases nooruses IT-värki katsetades. Nüüd ongi siis ka Lepiski sõnum see, et huvi programmeerimise ja robootika vastu peaks tekitama juba lastes, koolis, miks mitte lasteaias.

„Mida varem see huvi tekib, seda kindlamalt säilib see huvi ka hiljem, kui ülikooli minnes omale ametit valitakse. Üldiselt need, keda paelub füüsika, valivad informaatika, ja need, keda kood, infotehnoloogia,” lisab innovatsioonijuht.

Kui aga vaadata üldiselt Eesti IT-maastikul ringi, siis jääb silma muster: kuna suurem rõhk on olnud koodipõhistel IT-lahendustel, siis on ka enam koolitatud infotehnolooge, mis on omakorda lükanud kiiremini käima uute koodipõhiste lahenduste, äppide loomise. Nüüd olekski vaja panna rõhk informaatikale, mis omakorda annaks võimaluse luua füüsiliselt katsutavaid innovatsioone. Hea näide on siin näiteks Tallinnas peatööd tegev Starship Technologies, mis ise mõtleb välja, projekteerib ja kodeerib pakiroboteid. Sama seis on teise kuulsa Eesti firma Cleveroniga.

„Ka siin jõuame me tagasi selle laia maailma vaate juurde, sest igasuguse uue toote loomisel, väljatöötamisel peab olema oskus näha seda hetke, millal toode on valmis turule minema või saab testimisküpseks pärismaailmas. Väga lihtne on arendada viis aastat mõnda toodet, kulutada palju raha, kuid mitte osata näha selles äri. Jälle jõuame tagasi sellesse punkti, kus uues maailmas on edukad need IT-inimesed, kes suudavad mõelda äriliselt, kliendipõhiselt, näha virtuaalmaailma kõrval ka seda pärismaailma, selle vajadusi ja sinu toote vajalikkust,” selgitab Lepisk.

„Rääkisin konkurendiga äsja töötajatest ja tema tõi näite, et tuli töövestlusele nooremarendaja, küsides palgaks 2500 eurot bruto. Konkurent oli küsinud siis vastu, et kas potentsiaalne uus töötaja on ikka kindel, et nii vähe palka soovib, sest paljudes kohtades makstakse ka 3000 ja üle selle. Minule tunduvad need numbrid üle mõistuse, kuid see on kahjuks reaalsus. Samas oleme ka ise ostmas üle paari kogemusega arendajat ja nemad küsivad turust sõltuvalt juba peale 5000 euro palka,” loob Lepisk taustsüsteemi.

Miks need palgad sellised on? Lepisk leiab, et ühelt poolt on seda hinda üles kruvimas erinevad arenduskeskused, kes toodavad siin, kuid müüvad mujale, kus toote hind on kõrgem. Teiseks kruvivad palka kõrgeks need ettevõtted, kellel on skaleeruv toode – meie ükssarvikud näiteks –, kus ei müüda edasi mitte arendaja tunnihinda, vaid kogu toodet. Seal saab maksta inimestele palju enam.

„Kahjuks oleme aga olukorras, kus noorte IT-spetsialistide, üldse spetsialistide turul on pidev vaakum ja kahjuks peab headele inimestele ka maksma. See aga ei tähenda, et kõik saaksid mainitud palkasid. Kõik sõltub ikka tasemest ja oskustest, väärtusest,” mainib innovatsioonijuht.

Tõenäoliselt hoiaks kohaliku IT-tiigri hüppamas Lepiski arust see, kui haridus oleks pidev ja nagu juba mainitud, algaks noorest east. Kohe ei ole vaja hakata koodi kirjutama, kuid peaks tekkima arusaam, et kogu maailm aina enam internetiseerub ja uus aeg vajab uut arusaama sellest maailmast. Võib-olla ongi parem, kui kõik inimesed ei hakka koodi kirjutama, vaid õpivad IT-huvi kõrvalt hoopis midagi muud, kus oskavad siis näha kitsaskohti, mida lahendada. Kõik, mida me kasutame, kõik, mis toimib, on kellegi loodu, kellegi programmeeritud.

„Ikkagi see empaatia, oskus tõlkida eri osapoolte arusaamad ühiseks teadmiseks. Ilma selleta, et igas valdkonnas õpetataks pisut ka infotehnoloogiat, me tulevikus enam ei saa. Kui suudame integreerida erinevad valdkonnad kokku, siis on tulemus veel pikaks ajaks hüppav tiiger,” on Lepisk optimistlik.

Kordame veel kord üle: tiigrihüpet suudavad aga säilitada vaid hästi haritud ja motiveeritud eksperdid. Selleks et eksperdiks saada, on vaja häid õpetajaid igasse koolitasemesse, alustades lasteaedadest ja lõpetades doktorantuuriga. Selleks et häid õpetajaid saada, on vaja ka neid koolitada.

Vaata lähemalt informaatikaõpetaja hariduse võimaluste kohta nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli õppekavadest. Tule õpi informaatikaõpetajaks!