Kõrgkäideldav andmekeskus väljalülitamist ei vaja, ka hoolduseks-testimiseks mitte

Suurte andmekeskuste töö katab praktiliselt kõiki eluvaldkondi. Kui liikuvuse alal arenevad näiteks autonoomsed autod ja isesõitvad allmaarongid ning tööstuses ja teenuste sektoris kasvavad tehnoloogiad nagu tehisintellekt, virtuaalreaalsus ja liitreaalsus, hõlmab kõrgkäideldavus peagi kogu igapäevaelu kaitsmist ja varundamist.

Ent kõrgkäideldavuse tagamiseks tuleb kogu andmekeskuse eluea jooksul võtta kasutusele mitmesuguseid eri meetmeid. See algab asukohakriteeriumidest ja laieneb kõrgkäideldavuse võrdlusnäitajateni, jätkates näiteks modulaarsusega ning jõudes avariitoitesüsteemide kütuse säilitamiseni.

Andmekeskused peavad ka pidevalt töötama, isegi hoolduseks ega turvalisuse tagamiseks pole tingimata vaja süsteemi seiskamist, selleks on alternatiiv juba olemas.

Enamiku olemasolevate andmekeskuste puhul võib seisakuoht avalduda erinevas vormingus, näiteks osana õnnetusjuhtumikindlustuse eeskirjades sätestatud kordustestimisest. See hõlmab erinevate testide läbiviimist, millest üks katseetapp ehk isolatsioonitakistuse mõõtmine nõuab kogu süsteemi väljalülitamist.

Elektrisüsteeme reguleerivad Euroopa Liidus üldiselt mitmesugused eeskirjad, Eestis näiteks elektrituruseadus. Samuti puudutavad seda andmekeskuse kontekstis ka töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning samuti äsja mainitud õnnetusjuhtumikindlustuse regulatsioon.

Kui sageli tuleks kontrollmõõtmisi ja -teste läbi viia, selle kohta on arvukalt soovitusi. Testide vahelised intervallid võivad olla väga erinevad, ent enamikku süsteeme peab testima iga nelja aasta tagant.

Kuigi need on inimeste ja vara kahjustamise vältimiseks vajalikud, seavad seda tüüpi ohutusnõuded süsteemi operaatorile tohutu koormuse. Või kui nõutud katseid-teste mitte teha, kujutab see endast tõsist juriidilist ohtu, potentsiaalsest mainekahjust rääkimata. Sel põhjusel on ette valmistatud alternatiiv, mis hõlmab nii korralduslikke kui ka tehnilisi meetmeid.

Näiteks kui toiteahelat jälgib pidevalt EN-standardile vastav rikkevoolu monitor või samale standardile vastav isolatsiooniseireseade ja kui need töötavad korralikult, pole vaja isolatsioonitakistust mõõta. Teisisõnu tähendab see püsivat rikkevoolu ja isolatsiooni jälgimise seadet andmekeskuses. Samuti tuleb sel juhul lisada juhtimissüsteem, mis võtab etteantud piirväärtuste ületamise korral tarvitusele vajalikud abimeetmed.

Kui soovite seda alternatiivset juhtimistüüpi kasutada, tuleb pidevalt jälgida järgmisi muutujaid: jääkvool, diferentsiaalvool ja rikkevool. Jääkvool on põhjustatud isolatsiooniveast või füüsilisest rikkest. Rikkevoolu peamiseks põhjuseks on elektriisolatsiooni halvenemine (näiteks defektne osa või isolatsiooniviga), seepärast nimetatakse rikkevooluks harilikult ülemäära suurenenud lekkevoolu.

Rikkevoolukaitse ülesanne on kontrollida elektripaigaldist või toiteahelat rikkevoolu suhtes ja ohuolukorra ilmnemisel vooluahel katkestada. Suuremate tootjate kaitselülititele on võimalik lisaks paigaldada rikkevooluvabasti või rikkevoolurelee, mis juhib jõuahelaid lülitavaid võimsuslüliteid.

Kui seda tüüpi andmeid salvestatakse – nt rikkevoolumonitori või intelligentse toitejaotusseadme abil – ja neid regulaarselt analüüsitakse, saab andmeid võrrelda ametlike juhistega. Alternatiiv on määrata iga süsteemi jaoks kehtestatud juhiste alusel lävi- ja piirväärtused. Inglisekeelse ühendi järgi ka PDUna tuntud toitejaotusseade on mõeldud elektrienergia jaotamiseks, eriti andmekeskuses asuvatele rack'idele ja võrguseadmetele.

Rikkevoolumonitor tagab, et pärast esimese ebakõla tuvastamist saab alustada sobivaid kaitse- või parandusmeetmeid, vältimaks süsteemi seiskamist või riket.

Tõsi, andmete kogumiseks ja analüüsimiseks on vaja koolitatud töötajaid. Vajaliku reageerimise tagamiseks ja riskide maandamiseks on oluline nii õige kontrollimeetodi kasutamine kui ka süsteemi jälgimine vajaliku ettevalmistusega inimeste poolt.

Sobivate mõõteseadmete paigaldamine eeldab tavaliselt elektrisüsteemi hoolikat ja põhjalikku uurimist, alates peajaotusest kuni lõppühenduste ja süsteemipaigalduseni. Kogu süsteemis võimaldavad vigu koheselt tuvastada rikkevooluandurid. Mida lähemal on need lõppühendusteni, seda täpsemalt saab seadmete riket põhjustavat rikkevoolu tuvastada ja lokaliseerida.

Võrreldes isolatsioonitakistuse mõõtmisega pakub püsiseire võimalust granulaarseks mõõtmiseks mitte ainult elektrisüsteemi liinidel, vaid ka konkreetsetel tarbijatel. See on oluline, kuna energiasäästlikud serveri toiteallikad ja jahutid on sageli rikkevoolu allikad.

Väga oluline on ka mõõtmisseadmete korrektne paigaldamine. Rikkevoolumonitori andurid peavad olema füüsiliselt õigesti paigutatud, näiteks saab registreerida ainult andurist tarbija poole kulgeva jääkvoolu väärtust, mitte sealt tagasituleva voolu oma.

Sõltuvalt serverite ja elektrisüsteemi suurusest ja kasutusest võib vaja minna suhteliselt kõrge eraldusvõimega mõõteseadmeid. Kuigi ühendatud lõppseadmest – nt serverist või lülitist – pärinevad diferentsiaalvoolud võib eraldi vaadeldes tunduda tähtsusetud (tugevus 1-2 milliamprit seadme kohta), võivad need kokku tekitada väga suure rikkevoolu.

Vigade lokaliseerimise ja täpsete mõõtmisväärtuste osas on Bachmanni toitejaotusseadmed lausa eeskujuks, pakkudes spetsialistidele lokaliseerimist rack'i või faasi tasemel. Nii saavad eksperdid keskenduda probleemi lahendamisele, selle asemel et raisata üliväärtuslikku aega esmalt vea lokaliseerimisele, testides näiteks kõiki rack'e. Mõõtmisväärtusi analüüsides saab valvetehniku saata otse viga parandama. See säästab operaatori aega ja kulusid ning hoiab ära ülal kirjeldatud riskid isikutele ja varale.

Eespool loetletud meetmed näitavad: eeskirjades sätestatud kordustestimise raames pole vaja kogu süsteemi välja lülitada. Asjakohaste protsesside ja juhtimissüsteemidega rangelt kombineeritud rikkevoolumonitor pole mitte ainult alternatiiv, vaid ka parem valik andmekeskuse kõrgkäideldavuse tagamiseks.