Ehk lihtsamalt öeldes, info on vajadus ning tehnoloogia vaid vahend. Nagu loo alguses viidatud anekdoodis, kus ehitusmeistrid kaevasid mäeotsa suure ja sügava kaevu, millele pandi põhja vägev prožektor. Kui töö sai valmis, oli tellija tige kui herilane, sest tema tellis hoopis tuletorni ega tulnud selle pealegi, et keegi võiks joonise valepidi ette võtta ning hetkekski mõtlemata muudkui kaevata ja kaevata.
Organisatsiooni kui terviku ja selle vajaduste mõttes käib meilgi IT valdkonnas üks hoogne kaevamine. Probleem seisneb selles, et maailm on liikunud hoomamatult tööstusajastust informatsiooni ajastusse ning oleme oma IT juhtimises kinni vanades harjumustes. Täpsemalt oli tööstusajastul infotehnoloogia organisatioon põhitegevusi toetav osa. See omakorda võimaldas IT-d juhtida organisatsiooni vaates eraldi ning selleks võeti palgale IT juht, kellel oli süsteemiarenduse alane haridus või taust. Enam selline lähenemine ei toimi.
Informatsiooni ajastul ei ole enam võimalik eraldada infotehnoloogat organisatsiooni tervikust. Tänaseks on juba organisatsioone, kes täies ulatuses sõltuvad infotehnoloogiast. See on viinud selleni, kus vaikselt on IT juhi tähtsus ja roll organisatsioonis kasvanud juhatuse tasandini.
Tagajärjeks on see, et tegevjuht on lisaks kontrollile ühe võtmevaldkonna üle ära andnud ka suure osa oma võimust. Paratamatult peab küsima, kas siis, kui kontroll ja ka võim on liikunud IT juhi kätte, suudab too vaadata organisatsiooni laiemalt, kui seda on tehnoloogia ja süsteemiarendus?
Kui ei suuda – ja tihtipeale ei suudagi –, on organisatsioonil suur probleem. IT-d arendatakse siis lähtuvalt tehnoloogiast: vägevamad jupid, kallimad lahendused, soliidsemad spetsifikatsioonid. Tegelik fookus, ehk mis infot, miks, millal, mis mahus ja kuhu tuleb liigutada, jääb tagaplaanile.
See vähenegi kontroll, mis tegevjuhil on jäänud, piirdub talle ette pandud IT eelarve heakskiitmisega. Valikuid on vähe, sisuliselt vaid ei või jah. Kas kinnitada IT eelarvetõus või mitte? Ja tõus see oleks, sest andmete mahud, turvaohud jne on kiirtõusul ning rauamüüjad osavad.
Enne kinnitamist võib ju üritada aru saada, mida ja miks ette pannakse. Seepeale lüüakse tegevjuht lühendite ja võõrsõnadega surnuks ning järgmine kord ta juba teab, et parem on mitte küsida.
Oleme jõudnud piirini, kus kirjeldatud praktikaga jätkamine ei ole otstarbekas. Me elame infoajastul, kus info ise on väärtus ja tehnoloogia vaid toru, kus väärtus voolab. Mahajäämus ei teki mitte sellest, et toru oleks vilets, vaid sellest, et hajuma kipub pilt, kuhu, miks ja kuidas toru rajada.