Kristjan Korjus Metsaülikoolis: tehisintellekt puudutab meid kõiki varsti ja võimsalt

„Tähtis on teada, mida tehisintellekti arendamine endaga kaasa tuua võib. Kui selle mõjud on sellised, nagu ennustatakse, puudutab see igaüht ja palju võimsamini, kui oskame seda täna ette kujutada. Inimene olemine seisneb mõtlemises ja mõtestatud liikumises. Kui suudame neid asju tehislikult teha, on see kõige tähtsam teema, mis inimkonda järgmise poole sajandi jooksul ees ootab,“ rääkis Korjus.

Korjus kirjeldas põnevat projekti, kus ta koos viieliikmelise meeskonnaga suutis taaasluua süsteemi, kus arvuti mängib lihtsaid arvutimänge Atari sarjast. „Tegu on mängude kogumiga, kuhu kuulub umbes 50 1980-ndatel populaarset  mängu. Arvuti õppis mängima kõiki mänge, teadmata ette, milline mäng talle ette satub või mis on selle mängu eesmärk. Arvuti ei ole ka eelnevalt näinud, kuidas inimene neid mänge mängib. Põhimõtteliselt õppis see mängupildi pealt, katsetades nagu väike laps, kuidas suvalist mängu mängida.“  Korjuse sõnul oli lõpuks tegu koodiga, kus oli vähem kui 500 rida, aga selle tegemiseks kulus aasta.

Ka riistvaras juhtuvad Korjuse hinnangul põnevad asjad. „On kaks tähtsat asja – info vastuvõtmine ja liikumine. Arendatakse sensoreid ja mootoreid. Üks valdkond, kus saavutatakse aina enam edu, on isesõitvad autod. Ka robotid on aina enam füüsiliselt võimekamad. Ei ole raske ette kujutada, et peagi on nad füüsiliselt võimekamad kui meie,“ rääkis ta. Korjus kõneles ka projektist, millega ta ise hetkel hõivatud on – transpordirobotitest, kes toimetaksid kodudesse senisest soodsamalt internetist soetatud asju. Hetkel on tegusad juba 30 robotit, mida katsetavad ettevõtted erinevates riikides, teiste seas Šveitsi postiteenistus, mis toimetab kodudesse 16 miljonit pakki ja kirja päevas.

Korjus rõhutas ka, et me kipume tehnoloogia lühiajalist mõju ülehindama ja pikaajalist alahindama. „Tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt, inimene kipub mõtlema lineaarselt. Lineaarne joon kerkib esialgu kiiremini, ootus on suurem. Kui inimene näeb, et 5 aasta pärast ei ole maailmas veel massiliselt isesõitvaid autosid, leitakse, et tegu oli mõttetu haibiga. 20 aasta pärast on võib-olla aga ainult isesõitvad autod ja tavalised on sootuks keelatud, siis alles jõuab see mõju kohale.“

Korjuse kõnele järgnenud paneelis osalesid Kristjan Korjuse kõrval ka teadlased ja õppejõud Rein Taagepera ja Tanel Tammet. Arutati nii tehnoloogia arengu positiivsete ja negatiivsete mõjude üle. Tammeti hinnangul ootab meid ees lähitulevikus suhteliselt palju ebaselgust ja ebameeldivust, pikemas perspektiivis aga tekib teatav stabiilsus. Korjus leidis, et seni ei ole ühtegi tõestust, et infotehnoloogia areng ja globaalne võrgustumine on toonud kaasa negatiivseid mõjusid. „Kuritegevus on vähenenud, eluiga on pikenenud, võrdsus on kasvanud,“ loetles Korjus viimase paarikümne aasta positiivseid  arenguid. Arutleti ka, kui kaua oleme me iseseisvad indiviidid ise ja kas jõuame millalgi jagatud teadvuseni, saame nö „ühisintellekti“ osadeks. „Kui tekib olukord, kus nutitelefon kolib meile naha alla, jõuame varem või hiljem sinnani, kus need asuvad omavahel suhtlema ja lõpeb see asi sellega, et me enam neid seadmeid välja lülitada ei tohi,“ nentis Taagepera.

Teiseks teemaks paneelis oli, mida hakkavad tegema inimesed, kui robotid võtavad üle enamuse töödest. „Võib-olla jõuame olukorda, kus peame hakkama mingile hulgale inimestest maksma riigipalka. Või pigem riigipajukit – selle eest, et nad ei segaks neid, kes taipavad infotehnoloogiat ja osalevad selle arendamises,“ ütles Taagepera. Korjuse hinnangul oleme pikas perspektiivis andnud juba ammu masinatele ära asju, mida inimesed oskavad, alates kraavikaevamisest, aga ennast saab alati põnevalt väljendama jääda.

 

Taagepera tõstatas ka küsimuse sellest, kui suur on inimeste täiendõppe, ümberõppe võime. „Kui teadmised kasvavad eksponentsiaalselt, siis peame aina enam uusi asju omandama. See, mida õppisid kahe aasta eest, ei aita enam, õpid ümber. Varsti ei piisa enam kuu vanusest infost. Iga nädal me ümber õppida ei jõua. Millal tuleb piir? Inimene vajub lõpuks sellise surve all psühholoogiliselt kokku või pageb metsa,“ kõneles Taagepera.  Paneel nentis ka, et tehisintellekti arendamise keerukus seisneb selles, et me ei mõista tegelikult seni, kuidas inimaju toimib. Tanel Tammeti hinnangul on keeruline see, et me ei tea, mis on keeruline. „Keeruline on see osa, mis meid karvastest loomadest eristab. Teame ainult pindmisi asju sellest, kuidas aju toimib,“ kõneles ta.

Metsaülikool on üritus, kus hulk avara maailmavaate ja salliva mõttelaadiga inimesi mõtestavad, arutlevad ja uurivad igal suvel 4 päeva jooksul süvitsi mõnd Eesti ühiskonna, inimese ja arengu jaoks olulist teemat, lahates selle erinevaid tahke, tõstatades küsimusi ja otsides samal ajal ka lahendusi. Metsaülikool toob kokku oma ala spetsialistid, üliõpilased, teadlased, lektorid ning kodanikuühiskonna aktiivsed kaasamõtlejad. usaldusel põhinevas õhkkonnas on kõigil võimalus kaasa rääkida ning igaühe arvamust respekteeritakse. Metsaülikool kannab endas ligi 40-aastast traditsiooni, mis sai alguse Kanadas, Kotkajärvel 1967. aastal. Eestis toimus esimene Metsaülikool 1989. aastal Käärikul. Eestis toimub Metsaülikool tänavu 12. korda.

Triin Käpp