Andres Kütt: Ei ole Eestit ilma e-riigita

Mis olukorras oleme täna?

President Ilves ütles oma Vabariigi aastapäeva kõnes: „Mis toond on meid siia, see enam edasi ei vii“. See kõnetas mind ning olen veendunud, et nii on asjad ka Eesti IT-sektoris.

Olles aasta riigi infosüsteemide arhitekti rollis pean tõdema, et on asju, mis on korras ja asju, mis pole korras. Selgeks on aga saanud see, et e-riigi jätkusuutlikus ei ole mugavuse küsimus. E-riik on julgeoleku küsimus. See kas meil on e-riik või mitte määrab ära selle kas meil on Eesti riik või mitte. Me ei oska eesti riiki enam paberil pidada. Oleme 10 aastat massiivselt teinud e-riigi arendamist ja selle käigus on Eesti teinud midagi, millest soomlased juba saavad aru, et nii võiks teha ja on nõus, aga veel ei ole jõudnud tegema hakata. Ülejäänud Euroopas ei ole ma veel kohanud ühtegi riiki, kes sama mõtteviisiga asjale läheneks. See tähendab, et me ei võta olemasolevat protsessi ja ei muuda seda krooniliseks, vaid ehitamegi oma riigi äri protsessi elektroonilise andmeside ümber. Muidu oleks meil lihtsalt automatiseeritud lollus. Me ei suuda oma riiki pidada ilma e-riigita. Iga sent, mis me kokku hoiame, on sent, mis me saame kulutada riigikaitsele, sotsiaalvaldkonnale, kuhu iganes. Ja juba käesoleva aasta sündmused on näidanud, mis juhtub riikidega, kes jätavad mõne aspekti avatuks siin valdkonnas.

E-riik ei saa olla asi iseeneses. Küsimus on terves ökosüsteemis – riik, haridus, teenusepakkujad. Ökosüsteem peab olema terve, arenev, jätkusuutlik ja eluvõimeline, selleks et e-riigil läheks hästi. Selleks, et Eesti riigil läheks hästi, peab e-riigil hästi minema. Seega on ökosüsteemi tervis Eesti riigi julgeoleku küsimus.

Mis tõi meid siia?

Ma olen sügavalt veendunud, mis toond on meid siia, meid enam edasi ei vii. Loodan, et minu hinnang on ekslik. Selleks et aru saada, mis toond on meid siia, räägime sellest, kuidas me siia jõudsime.

1986. aastal oli Võru linnas terve arvutiklass sisustatud arvutitega „Agat“, mis oli sisuliselt Apple 2 kloon. Nõukogude Liit, kes ei suutnud oma inimesi varustada elementaarsete tarbeesemetega ega pisiasjadega nagu tualettpaber, suutis varastada Apple 2, seda kloonida, massiliselt toota ja Võru linnas terve arvutiklassi sisustada. See näitas selle riigi prioriteete. Kuna Nõukogude Liidus oli väga vähe eneseteostuse võimalusi, siis sai arvuti paljude huvialaks. Kuna arvuti kohta väga palju infot aga kusagilt saada ei olnud, siis tekkis kogukond, kes hakkas koos käima ja infot jagama.

Kogukond oli kokkuhoidev ja toimekas. Toona koos käima hakanud kogukonnast on suur osa  Skype`i, Eesti e-riigi ja Microlinki ülesehitajaid. Ühel hetkel võttis see kogukond riigi üle, nemad mõistsid, mida arvutitega teha ning neile võimaldati ligipääs arvutitele. Siis said nutikamad aru, et me tegeleme sama asjaga. Ühed, kes üritasid välja mõelda, kuidas arvutitega tööd teha, teised, kuidas riiki ehitada ning kolmandad, kuidas äri teha. IT oli orgaaniline osa ärist.

Terve meie riik ehitati üles katse-eksituse meetodil. Nimetan seda nähtust kui “nätsu ja teibi nutikas rakendamine amatööride poolt”. Praeguseks on lihtsad probleemid lahendatud. Keeruliste probleemide lahendamise jaoks enam nutikusest ei piisa.

Kuidas minna edasi?

Probleem ei ole selles, et noorus oleks hukas. Tegemist on klassikalise startupi probleemiga, tekkinud on juba piisavalt vara, mida kaotada. Mida siis teha? Retsepti ei ole, kuid on mõned ideed.

Esiteks tuleb investeerida inimestesse. Personalijuht peaks olema strateegiline partner tippjuhile, selleks et arendada inimesi.

Teiseks tuleb investeerida juhtidesse. Juht peab oskama panna koos töötama inimesed, kelle motivatsioon on erinev. Inimestel on muud elud peale arvutis istumise, kuid kuidas siis motiveerida neid inimesi pühenduma rohkem tööle, mitte isiklikele hobidele? Ma ei näe muid võimalusi inimesi hoida ja motiveerida kui hea juht. See on tõsine väljakutse.

Kolmandaks on vajalikud investeeringud protsessidesse. Meil on puudu tavalised hügieenifaktorid, väga lihtsad asjad. Näiteks kui vaatan, kuidas tellitakse tänapäeval tarkvara, siis testimine ei huvita kedagi. See on aga elementaarne hügieenifaktor. Samuti on hügieenifaktor arendusprotsessi käigus kogu protsessi üles kirjutamine.

Kui vaatame tagasi, siis nii nagu me oleme siia tulnud, ei saa enam edasi. Meie amatöörlik lähenemine, mis mingil hetkel lausa välistas akadeemilist haridust, peab muutuma. See muidugi tähendab ka seda et akadeemiline ringkond peab muutuma. Elu on edasi läinud, inimesed on teistsugused, motivatsioonistruktuur on täiesti teine. Küsimus on kuidas teha nii, et inimene, kellel on muud huvid, tegeleks rohkem oma põhitööga kui hobiga.

Eesti riigi IT arengu kõige suuremaks piiranguks on kujutlusvõime puudumine. Kõige olulisem asi, mida Skype on andnud Eesti riigile on arusaamine, et päriselt on võimalik tulla tühja koha pealt ja teha globaalse mõjuga asju. Sellist kujutlusvõimet õnneks tuleb juurde.

Andres Küti ettekande IKT Aastakonverentsil kirjutas üles ITuudiste toimetaja Merlin Mägi.